Minister Kristina Kallase sõnul ajendas analüüsi tegema hariduskulude kõrge osakaal, kuid samas õpetajate madal palgatase.“6% SKP-st läheb haridusse, mis on üks suuremaid, kuid siiski on õpetajate palgatase rahvusvahelises võrdluses madal. Põhjalik hariduskuludesse sissevaade näitaski, et üle peame vaatame, kui palju kulub investeeringuteks, kas need kõik on vajalikud ning milline on kulude jaotumine valdkonniti. Oleme juba selles suunas liikumas – soov on käimasolevate haridusleppe läbirääkimiste raames ka hariduskulud üle vaadata ning leida lahendused, kuidas õpetaja palgakulude osatähtsust kogukuludest kasvatada, see võiks moodustada ligi 60%,” selgitas minister edasisi plaane ning lisas: „Kõrghariduses vajab aga üle vaatamist akadeemilise ja rakenduskõrghariduse suhe – täna omandab enamus õppureid Eestis akadeemilist haridust, kuid pikaajalise majanduskasvu jaoks on vaja rohkem rakendusliku haridusega inimesi.“
Jaak Aaviksoo eestvedamisel valminud hariduskulude raport annab ülevaate 2023. aasta septembrist 2024. aasta maini läbiviidud analüüsi lähtekohtadest, metoodikast, tulemustest ja järeldustest. Analüüsi baasaasta on 2022 ja tagasivaade hõlmab aastaid 2013-2022. Analüüsi eesmärgiks oli kokku panna kogu haridusvaldkonda hõlmav hariduskulude ülevaade, et suurendada haridussüsteemi efektiivsust, luua usaldusväärsed riigi sees ja rahvusvaheliselt võrreldavad lähtekohad hariduspoliitilisteks otsusteks ning rahastusotsusteks. Samuti on see abiks hariduse rahastamise läbipaistvamaks ja selgemaks korraldamiseks.
Raportis toodi välja, et Eesti pikaajalised hariduskulud ületavad teiste EL riikide hariduskulusid veerandi võrra, olles võrreldaval tasemel Soomega. Eesti on tipus hariduskulude osakaaluga valitsussektori kogukuludest. Kulude tase on viimase kümnendi jooksul olnud stabiilne, sisemises jaotuses on mõnevõrra kasvanud alus- ja üldhariduse ning kahanenud kutse- ja kõrghariduse osakaal. Investeeringute osa kuludest ületab oluliselt liidu keskmist taset. Õpetajate tööjõukulude osakaal jääb samas teistele riikidele alla. Hariduskulude seireks üle valitsussektorite ja avaliku sektori (keskvalitsus, KOV, ülikoolid) puudub ühtne metoodika, kuluandmete seos eelarvete ja strateegilise planeerimisega on raskesti jälgitav.
Raport näitas, et alushariduse kulude maht ja osakaal hariduse üldistes kuludes on märkimisväärne ja üle keskmise EL taseme, kulude osakaal on kasvutrendis. Selle põhjused on eelkõige kõrged standardid ja osalusmäär. Positiivne on KOVi selge vastutus alushariduse korralduse eest.
Üldhariduskulude struktuur erineb tuntavalt teiste riikide praktikast, eriti silmatorkav on investeeringute kõrge tase ja palgakulude madal osakaal. Suuri piirkondlikke erisusi arvestades on palgaprobleemi lahendamisel vaja arvestada ka teiste aspektidega - tööjõu kättesaadavus, hariduse kättesaadavus vs kvaliteet. Senine hariduskulude struktuur on kujunenud olukorras, kus õigused, kohustused ja vastutus on riigi, kohalike omavalitsuste ja koolide vahel selgelt piiritlemata.
Kutsehariduses on kulutuste üldmaht ja kulu õpilase kohta võrdluses teiste haridustasemetega madal. Kutsehariduse kulu- ja eelarvestus vajab metodoloogilist tugevdamist - ühtseid kuluarvestuse juhiseid koolidele, olemasolevate andmete analüüsi ning koolide, õppekavade ja õppevormide erisusi arvestavaid kulumudeleid.
Suhteline kõrghariduse rahastamise tase ning üliõpilaste ja akadeemilise personali suhtarv on enam-vähem võrreldavad teiste EL riikide tasemega või keskmisest paremad. Sellele vaatamata on kõrghariduse rahastamises pinged, mis on tingitud rahastamise pikaajalisest langustrendist, aga ülikoolide puhul rahastamismudeli fragmenteeritusest ning kõrghariduse ja teaduse rahastamise omavahelistest suhetest. Eesti on seadnud kõrge eesmärgi anda 45% 25−34aastastele kõrgharidus ja seda püütakse saavutada eelkõige ülikoolide abil. Ülikoolides õpib 34 300 ja rakenduskõrgkoolides vaid 11 246 üliõpilast. Ülikoolide õpe on aga üldjuhul kaks korda kallim, Eestis isegi kolm korda kallim. Soomes aga on akadeemilise ja rakenduskõrghariduse üliõpilaste arvud pea võrdsed.
Huvihariduse ja täienduskoolituse kulud moodustavad tuntava osa kogu hariduskuludest ning on valdavalt kaetud avalikest vahenditest. KOVid pakuvad huviharidust rahvusvahelises võrdluses arvestatavas mahus, ühtlaselt üle Eesti, ent rahalises arvestuses väga erineval määral. Väärib kaalumist, kas KOVide huvihariduse formaalselt sihtotstarbeline toetus toetusfondi kaudu on põhjendatud või tuleks see muuta KOVide üldise rahastuse osaks.
Haridus- ja Teadusministeerium võtab analüüsi põhjal antud soovitused ja jätkutegevuste ettepanekud edasises töös arvesse ning mitmes valdkonnas on ka juba muudatused käimas. Näiteks on üldhariduses rahastamine luubi all haridusleppe läbirääkimiste raames, samuti on käivitatud kutsehariduse reform koos üld- ja kutseharidust ühendavate hariduskeskuste loomisega, mis aitab kaasa kulude efektiivsemale jaotumisele. Alushariduses on kavandamisel standardkulumudeli loomine ning uue alushariduse seaduse raames on juba langetatud kvalifikatsiooninõudeid personalile, mis aitab samuti kulusid korrigeerida. Täpsem jätkutegevuste kava valmib sügiseks.
Hariduskulude analüüsi käigus tehtud järeldustest ja soovitustest valdkonniti saab põhjaliku ülevaate raportist.
