Formaal- ja mitteformaalõppe lõiming

Õpilasele:

1. Formaal- ja mitteformaalõpet lõimides saab õppija aktiivselt osaleda oma õpitee kujundamisel. Õppijal tekib võimalus valida, kas saavutab õpitulemused formaal-, mitteformaalõppe või nende kombineerimise kaudu. Nii kasvab temast ennastjuhtiv õppija.  

2. FÕ ja MFÕ lõiming toetab õpilase teadmiste ja oskuste seostamist erinevate valdkondade ja haridusliikide vahel. Nii jõutakse rakendustasemel nüüdisaegse õpikäsituse  toel õmblusteta hariduseni. 

3. Lisaks on FÕ- ja MFÕ lõimingul hinnanguline positiivne mõju õppijate õpimotivatsioonile, annete arendamisele, õppes osalemisele, õppe mitmekesistamisele, koormuse vähenemisele, õppe dubleerimise vältimisele.

Õpetajale: 

1. Väiksem koormus, kuna väheneb õpilaste arv klassiruumis ning seega ka õpilaste arv, kelle õppeprotsessi on tarvis hinnata ja tagasisidestada.

2. Võimalus keskenduda tunnis olevatele lastele ja noortele. 

3. Teadlikkus kasvab õppijate annete arendamise võimalustest kohalikul või riiklikul tasandil.

4. Suureneb koostöö MFÕ ja FÕ asutuste vahel. 

FÕ asutusele: 

1. Suurema õpimotivatsiooniga õppijad, sest õppijate huvide ja annete arendamine on toetatud.
2. Rahulolevamad õpetajad, sest nad saavad keskenduda tunnis olevatele lastele ja nooretele. 
3. Paraneb koostöö FÕ ja MFÕ asutuste vahel.

MFÕ asutusele:

1. MFÕ-s osalemine on soodustatud tänu õppe arvestamisele FÕ-s.
2. Paraneb koostöö FÕ ja MFÕ asutuste vahel.
3. MFÕ väärtus kasvab ühiskonnas. 

KOV-ile:

1. Parem koostöö kõigi MFÕ-d ja FÕ-d pakkuvate asutuste töötajate vahel. 
2. Dubleerimise vähenemine ning ressursside parem kasutamine.
3. Heaolutunne, mis kaasneb, kui FÕ ja MFÕ korraldamisel on lähtutud laste ja noorte vajadustest.

Riigile:

1. Toetatakse laste ja noorte õppes püsimist, mis omakorda loob noortele paremad võimalused edasiõppimiseks ning tööturul hakkama saamiseks.
2. Toetatakse laste ja noorte vaimset tervist, mis vähendab survet sotsiaal- ja tervishoiusüsteemile. 
3. Igale lapsele ja noorele luuakse hoolimata elukohast võrdsed võimalused saada MFÕ-s õppimine arvestatud.

Jah. 1. septembrist 2025 jõustub põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatus, mille §17 ütleb, et:

(4) Kool arvestab õpilase taotluse alusel või piiratud teovõimega õpilase puhul tema seadusliku esindaja taotluse alusel õpilase õppimist mitteformaalõppes või mõnes teises haridusasutuses õpetatava osana tingimusel, et see võimaldab õpilasel saavutada kooli või individuaalse õppekavaga ettenähtud õpitulemusi. 
(5) Õpilase mitteformaalõppes või mõnes teises haridusasutuses läbitud õpingute arvestamise aluseid kirjeldatakse vastavalt riiklikes õppekavades sätestatule kooli õppekava üldosas. 

Seega on koolidele kohustuslik lõimida mitteformaalõpet õpilase õppekavva juhul, kui tema või ta seaduslik esindaja selleks soovi avaldab.
 

Kohalik omavalitsus:  

FÕ ja MFÕ lõimingul juhib kohalikul tasandil muudatust sh tagab noortele mitmekesised õpivõimalused. Asutuste pidaja rollis olles soodustab KOV formaal- ja mitteformaalõppe asutuste omavahelist koostööd.  

FÕ asutus: 

Kooli õppekavas kirjeldatakse, kuidas toimub MFÕ-s omandatu arvestamine (Vt lisaks siit pt 5 alt). Kuna õpilased veedavad palju aega koolis, siis kindlasti märgatakse õppija huvisid ja andeid. Õpilaste huvide ja annete arendamiseks saab õpilased suunata MFÕ-sse, tutvustades MFÕ võimalusi oma piirkonnas, vajadusel kaugemal.

MFÕ asutus: 

Võimaldab õppijal oma andeid ja huvisid arendada mitteformaalõppe kaudu. Et mitteformaalõppes õppimist saaks kooli õppekava täitmisel arvestada, on vaja kirjeldada, milliseid eesmärke MFÕ täidab, kirjeldada õpitulemused ja õppeprotsess ning kuidas on õppija arengut sh õpitulemuste saavutamist hinnatud.

Õppija: 

Õppija ei ole FÕ- ja MFÕ lõimingus passiivne, vaid aktiivne osapool. Õppija roll on osaleda formaa- ja mitteformaalõppes, õpitut mõtestada ning omavahel seostada ning olles 18-aastane taotleda MFÕ-s õppimise arvestamist. Alla 18-aastased lapsed ja noored saavad taotleda MFÕ-s õpitu arvestamist esindaja kaudu (nt lapsevanem).

Õppija seaduslik esindaja, nt lapsevanem:

Õppija seaduslik esindaja toetab lapse õpinguid nii formaal- kui mitteformaalõppes. Lapse soovi korral esitab avalduse koolile MFÕ-s õppimise arvestamiseks. 

Hetkel on võimalik kasutada allolevat joonist ning VÕTA juhendit. Spetsiifilisem formaal- ja mitteformaalõppe lõimimise juhendmaterjal valmib jaanuari lõpuks 2026. aastal. Seda tutvustatakse veebruaris toimuvatel seminaridel. 

Eestis on MFÕ-s osalemine tasuta, väikese või täieliku omaosalusega. MFÕ-s osalemise kulud katab kas lapsevanem või on erinevad toetusmeetmed loonud kohalik omavalitsus. Nendeks võivad olla tasuta õppekohad, õppemaksust vabastamine, õppetasu kompenseerimine jmt. Millised toetusmeetmed on loodud MFÕ-s osalemiseks, tasub uurida kohalikult omavalitsuselt. Ühtlasi pakuvad osad koolid MFÕ-s osalemist näiteks valikkursusena. 

VÕTA tähendab varasemate õpi- ja töökogemuste arvestamist. Formaal- ja mitteformaalõppe lõiming sisaldab endas ka varasemalt läbitud õppe arvestamist, kuid toob lisaks juurde paralleelselt toimuva õppe arvestamise võimaluse. Ehk siis kui laps käib üldhariduskoolis ning huvikoolis või tegutseb süsteemselt noortekeskuses vm mitteformaalõppe asutuses, siis õpitulemuste kattumisel on võimalik arvestada MFÕs õppimist.

Kui õpilase, tema esindaja ja kooli vahel on kokku lepitud, et õpilane omandab õpitulemusi mitteformaalõppes, arutatakse kohe alguses ka läbi, kus õpilane selle aine tundide ajal viibib. Kui tund toimub keset koolipäeva, saab õpilasele pakkuda näiteks võimalust viibida (vajadusel täiskasvanu juuresolekul) raamatukogus. Seda aega saab õpilane kasutada iseseisvate ülesannete tegemiseks või mõne tähelepanu vajava õppeaine õppimiseks. Kui vastava õppeaine tund on koolipäeva alguses või lõpus, saab teha ka kokkuleppeid, et õpilane saabub kooli hiljem või lahkub sealt varem. Oluline on, et kokkuleppest oleksid teadlikud kõik osapooled (õpilane, esindaja, kool) ning et tagatud oleks õpilase turvalisus. Soovitame kokkuleppe ka kirja panna. 

Formaalõppe (FÕ) ja mitteformaalõppe (MFÕ) lõimingu puhul kehtivad kolm põhimõtet:

1. FÕ-MFÕ lõimingu otsustamise aluseks on kattuvused kooli või õpilase individuaalse õppekava õpitulemuste ning mitteformaalõppe õpitulemustega. 
2. Mitteformaalne õpe võib toimuda erinevates keeltes, mistõttu ei saa olla õppekeel ainuke otsustamise alus.  
3. Igal koolil on pädevus hinnata, kas õpitulemused on saavutatud või mitte ja sellest lähtuvalt otsustada, kas MFÕ arvestamise avaldus rahuldatakse osaliselt, täielikult või ei rahuldata. Otsuseid on vaja lapsevanemale ja õpilasele arusaadavalt põhjendada. 

Õpilane võib kooliväliselt õppida erinevates keeltes. Kui MFÕ ja FÕ õppekeeled erinevad, siis tuleb koolil hinnata õpitulemuste saavutamist. Kool hindab, kas saavutatud on õppeaine õpitulemused osaliselt või täielikult ning teeb MFÕ arvestamise otsuse hindamisest lähtuvalt. Tõenditel tuginev kaalutlusotsus on vajalik ennekõike suulise ja kirjaliku eneseväljendusoskusega seotud õpitulemuste osas.

Näiteks, kui mingis aines on õpitulemused MFÕ-s saavutatud, ehkki teadmised ja oskused on omandatud FÕ-st erinevas keeles, siis tuleb mitteformaalõppes õpitut arvestada kooli õppekava täitmisel. Arvestamise põhimõtted peavad olema kirjeldatud kooli õppekava üldosas.  

Eestikeelsele õppele üle läinud ja üle minemas olevate koolide puhul saab kool lapsevanematele soovitada eestikeelse huvihariduse ja -tegevuse eelistamist. Eestikeelne huvialaga tegelemine toetab õpilase eesti keele oskuse arengut, aitab kaasa eestikeelse suhtlusvõrgustiku tekkele ning huvialaga tegelemine on toetatud keeles, mis on või saab olema õpilase õppekeel. Sama loogika kehtib ka juhul kui õpilase õppekeel mingis aines on mis iganes muu keel (nt vene keel, inglise keel, saksa keel vms). 
 

Õppimine toimub erinevatel õpilastel erinevalt, erinevates keskkondades ja erinevate meetoditega. Ei saa üheselt väita, et mingi asja õppimiseks on vaja konkreetselt X arv tunde. Ka ei ole ainult ühte viisi asjade õpetamiseks. Hindeid jah ei pruugita panna huvikoolis või noortekeskuses, ent õppija arengut siiski tavaliselt tuvastatakse: Kus õpilane alustab ja kuhu õppe tulemusel jõuab. Hindamine on arengu tuvastamise viis ja hindeline hindamine on vaid üks meetod selleks. Ka üldhariduskoolides on järjest rohkem hinnete asemel kujundavat hindamine, kus kirjeldatakse õppija arengut õppeprotsessi jooksul. 

Selleks et üldhariduskool saaks hinnata, kas õpitulemused on saavutatud või potentsiaalselt saavutatavad on oluline, et huvikool või noortekeskus kirjeldaksid ära, mis olid õppe eesmärgid, milliste tegevustega õppe-eesmärke saavutatakse, kuidas tuvastatakse õppija areng ja millised õpitulemused perioodi lõpuks saavutatakse sh kattuvused riikliku õppekavaga. 

Liikumisõpetuse kaudu peaksid lapsed omandama oskuse ujuda. Kui lapsevanem on esitanud avalduse saada vabastus ujumistundidest põhjendusega, et laps osaleb kooliväliselt ujumistrennides ning on omandanud ujumisoskuse, siis tasub koostöös välja mõelda, mida see laps ujumistunni asemel saaks teha, et oleks tagatud lapsele turvaline keskkond ja vajadusel eesmärgistatud tegevus. Kas sellel lapsel on vaja õppida sel ajal eesti keelt, matemaatikat või midagi muud? Ja ehk tahab laps siiski osaleda ujumistundides koos klassikaaslastega. Ka see võimalus võiks olla läbi kaalutud.

Jah, õigus on kokkuleppel kehalise kasvatuse õpetajaga arvestada treeningut väljaspool kooli ja hindamisel lähtub kool oma kooli hindamisjuhendist. Seejuures on oluline kokku leppida õpilase tegevus kehalise kasvatuse tundide ajal, nt õpib raamatukogus teisi õppeaineid, et tagada õpilase turvalisus ajaks, mil teised on kehalise kasvatuse tunnis.

Jah, õpilase õppekavas on võimalik asendada ka B-võõrkeelt, kui õpilane õpib seda väljaspool kooli, nt keeltekoolis. 

Hindamisel saab sisendi anda keeltekooli õpetaja, kes hindab õpilase saavutusi vastavalt nõutud õpitulemustele. Kool saab keeltekooli õpetaja hinnangut ja/või nõutud keeletaseme tõendit õpitulemuste hindamisel arvestada. Hindamisse tuleks kaasata mõni koolis töötav B-võõrkeele õpetaja, kes tunneb üldiseid B-võõrkeele õppe ja keeleoskuse hindamise põhimõtteid.  Keeltekoolist võiks paluda hinnanguid sel juhul eesti keeles, et ka õpilase poolt õpitavat keelt oskamata oleks võimalik hinnangut mõista. 
Õpilast ei pea hindama sama sagedusega, nagu neid, kes õpivad võõrkeelt koolis, kuid kindlasti peaks õpilasele välja panema kokkuvõtvad hinded vähemalt kaks korda õppeaasta jooksul. Täpsemad hindamise tingimused lepitakse kokku õpilase individuaalses õppekavas. Samuti on koolil õigus suunata õpilane tagasi B-võõrkeele tundidesse koolis juhul, kui õpilane kokku lepitud perioodi jooksul B-võõrkeeleõppes väljaspool kooli oodatavaid tulemusi ei saavuta.

Kui õpilane on juba alustanud koolis pakutava B-võõrkeele õppega, siis tuleks keelevahetust hoolega kaaluda, kuna võõrkeeleõpe vajab järjepidevust ning põhikooli lõpuks peab õpilane saavutama  keeletaseme A2.