Haridusvaldkonna arengukavas kuni aastani 2035 on sihiks seatud õigus kvaliteetsele ja kaasavale haridusele. See tähendab, et haridus on kättesaadav ja ligipääsetav, õppimine on toetatud ja õpivõimalused vastavad õppijate võimetele ja vajadustele. Hariduskorraldus peab toetama ka ühiskonna sidusust.
Eesti hariduskorralduse juhtiv põhimõte on kaasava hariduskorralduse rakendamine. Kaasava haridus all peetakse eelkõige silmas inimese põhiõigust kvaliteetsele haridusele. Euroopa Eriõppe ja Kaasava Hariduse Agentuuri käsitluse kohaselt on kaasava hariduse eesmärgiks tagada kõigile õppijatele võimalus tähendusrikka ja kvaliteetse hariduse omandamiseks kodulähedases koolis koos teiste omaealiste õpilastega. Kõige üldisemalt taotleb kaasav hariduskorraldus kõigi ühiskonnaliimete sotsiaalset kaasatust ühiskonnaelus.
Õppekorralduses tähendab kaasava hariduse põhimõtete järgimine seda, et õpilase elukohajärgses haridusasutuses arvestatakse õppurite individuaalsete akadeemiliste ja sotsiaalsete võimete ja vajadustega ning tagatakse vajalike tugisüsteemide kättesaadavus.
Hariduslike erivajadustega õpilaste õppe ajalugu on olnud keerukas ning olnud tihedalt seotud sellega, milline on olnud iga riigi inimõiguste arengu tase ning ka ajale iseloomulikud teadmised või oskused selles valdkonnas. Hariduslike erivajadustega õpilaste haridusekorralduse arengus on läbitud nii pikaajalise tõrjumise ja isegi hävitamise perioode, samuti eriasutustesse paigutamise ajajärke. Maailma arenenud riikides võib kaasava haridust lugeda eelkõige inimarengu emantsipatsiooni väljenduseks. Hariduslike erivajadustega inimeste eristava hariduskorralduse problemaatilisusele juhtisid esimest korda laiema avalikkuse tähelepanu kaks USA eripedagoogika professorit, Burton Blatt ja Lloyd Dunn. Burton Blatt avaldas 1966. aastal koos fotograaf Fred Kaplaniga fotograafilise essee Jõulud purgatooriumis, milles näitas erivajadustega inimeste asutuste olukorda 1965. aasta jõulude ajal. Lloyd Dunn avaldas 1968. aastal eripedagoogikas ühe enimtsiteeritud artikli „Special Education for the Mildly Retarded – Is Much of It Justifiable?“, milles seadis kahtluse alla sel ajal levinud eripedagoogilised püüdlused eraldada teistest erinevalt õppijad neile parema pakkumise eesmärgil, millega kaasnes aga etnilise või kultuurilise vähemuse ülesesindatus eriõppes ning sildistamine.
Kui kaasaegsetes arenenud riikides saab kaasava hariduse mõtte alguseks lugeda 1960ndate lõppu, siis Eesti territooriumile jõudis kaasamine tänapäevase inimõigusliku põhimõttena alles vabariigi taastamisel, seadusandlusesse selge põhimõttena 2010. aastal vastu võetud Põhikooli- ja gümnaasiumiseadusesse.
Kui kaasavat haridust, kui ideed on keerukas inimõigusi arvestavalt kahtluse alla seada, kaasneb vaieldamatult erineva tasemega pingeid selle rakendamisel. Oluline on mõista, et kaasav haridus ei tähenda sugugi seda, et kõik erivajadusega õpilased õpiksid alati tavaklassis. Sõltuvalt õpilasest võib tema areng nõuda pikemaid või lähemaid perioode, mil õpe on korraldatud tavapärasest erinevalt. Küll aga on oluline, et alati on tavapärasest erineva õpet saatmas järgmised põhimõtted: lühimaks vajalikuks ajaks ja pidevalt otsides võimalust liikuda õppekorralduses järjest tavapärasema lahenduse poole.
Kaasamist saab lugeda edukaks siis, kui see sisaldab endas füüsilist seotust, funktsionaalset ning ka psühholoogilist ja sotsiaalset kaasatust. Need on olemuslikud eeldused, et jõuda ühiskondliku kaasatuseni. Erinevate vajadustega õpilaste läbimõtlemata mehhaaniline kokku paigutamine ei ole kaasamine ega saa olla õppimise või õpetamise seisukohast edukas.
Kuidas mõista kaasavat haridust nii, et see aitaks päriselt kaasa lapse arengule ja heaolule? Videoloengus avab ekspert Jürgen Rakaselg arusaadaval viisil, milles kaasava hariduse tegelik mõte seisneb ning lükkab ümber levinud müüdid.
Kaasava hariduskorralduse rakendamine
Kaasavat haridust toetavate hoiakute kujundamine
Kaasava hariduse edendamisel on väga oluline ühiskondlike mõttemallide muutus. See puudutab nii lapsevanemaid, õpetajaid, koolijuhte, koolipidajaid kui ka kaasõpilasi ja laste sotsiaalset keskkonda laiemalt.
Kõikidel õpilastel on õigus elada kodus, õppida koos eakaaslastega elukohajärgses koolis ja saada kvaliteetset haridust. Kool koos kooli pidajaga vastutab selle eest, et eriline õpilane saaks talle vajalikku tuge nii, et tema õppimine tavaklassis koos teistega ei takista teiste õpilaste õigust saada kvaliteetset haridust.
Sallivuse kujundamine erivajadustega inimeste suhtes algab juba lasteaias. Teised lapsed harjuvad erivajadusega õpilasega koos õppides teadmisega, et me olemegi kõik erinevad ja mõned on teistest veelgi erilisemad. Kuidas neid väärtusi kujundatakse, sõltub paljuski täiskasvanute suhtumisest: lapsevanemate, kasvatajate ja õpetajate eeskuju on siinkohal ülioluline. Tolerantsuse kasvatamine on väärtuskasvatuse põhiline ülesanne ning paljud koolid on liitunud algatustega Väärtuspõhine Kool, Hea Kool ja Kaasav Kool.
Õpetajate valmisoleku tagamine kaasava hariduse põhimõtete rakendamisel
Kaasava hariduse põhimõte on sätestatud põhikooli- ja gümnaasiumi- seaduses alates 2010. Individuaalsed õppekavad ja õpilastele kohandatud õpe on õpetajatele tuttavad teemad, millega on töötatud juba aastaid. Kui õpilasel on erisusi, ei pea mitte tema kohanema kooliga, vaid kool temaga.
Ka õpetaja kutsestandard näeb ette töötamist erivajadustega lastega ning sellekohase esmase ettevalmistuse õpetajad oma põhikoolituse jooksul ka saavad. Õpetajatele, kes on oma õpingud lõpetanud varem, on võimaldatud täiendusõpet kaasava hariduse teemadel – see on olnud riigi pakutava täiendusõppe üks prioriteete juba aastaid. Lisaks saavad koolid taotleda raha kogu koolimeeskonna sisekoolitusteks. Koolide pidajate ja koolijuhtide väljakutseks on innustada õpetajaid koolitustel omandatut ellu viima. Õpetajate töökorraldus on kooli otsustada ning kasutada saab erinevaid lahendusi: mitme õpetajaga õpetamist klassiruumis, abiõpetajate või õpetajate abide rakendamine jne. Õpetaja on koolis küll võtmeisik, aga see ei tähenda, et tema üksi kõige eest vastutab. Oma roll on siinkohal kanda ka kooli juhtkonnal, -pidajal ja tugispetsialistidel.
Õpetajate toimetulekut mõjutavad oluliselt rida asjaolusid, millele peaks õppeasutuse tööd korraldades tähelepanu pöörama. Edukate praktikate puhul on õpetajal võimalus saada abi või toetust klassiruumis, olgu selleks abiõpetaja, õpetaja abi või tugiisik. Õpetajatel on vaja kontakttundide välist aega õppetöö ettevalmistamiseks, aruteludeks kolleegide või tugispetsialistidega. Töökultuur peab andma õpetajale võimaluse arenguks – lubatud peab olema eksimine, ebaõnnestumine ja õigus teha vigu, õpetajad vajavad ausat toetust.
Lapsevanemate hoiakutega arvestamine erituge vajavate laste õpetamisel tavakoolis ja -klassis
Kõigil õpilastel on õigus õppida elukohajärgses koolis ja tavaklassis. Nii nagu ei ole lapsevanemal põhjust sekkuda lapse klassikaaslaste soolise, sotsiaalmajandusliku tausta vm tunnustega seoses, ei ole alust sekkumiseks ka teise õpilase abivajadusest lähtuvalt. Igal lapsel on õigus haridusele kodule lähimas koolis. Kui kooli või klassi õppekorraldus ei taga lapsele tingimusi selle õiguse realiseerimiseks, on põhjust kooli pidajaga/kooliga aru pidada. Kõigi meie õigused on piiratud teiste õigustega – klassiruumis tähendab see seda, et õppekorraldus peab tagama kõikide õiguse ja võimaluse haridust omandada. Solidaarsuse põhimõte tähendab siin aga seda, et abivajaja saab endale vajaliku ja seda ei käsitleta teiste arvelt saaduna. Piltlikult öeldes: kui üks õpilane klassis vajab prille, ei pea teised neid kandma ega tundma ennast millestki ilmajäetuna.
Õpilased ei ole homogeenne grupp, vaid neil on palju erisusi. Sallimatus teistsuguste suhtes tuleneb sageli oskamatusest, teadmatusest, ebakindlusest ja kogemuste puudumisest. Seetõttu ei osata reageerida või halvemal juhul reageeritakse üle. Lapsevanematel võib olla kartus kaotada «nende teistsuguste» pärast oma lapse heaolu. Samas on seda suhtumist võimalik muuta, kui lapsevanematele anda infot klassis õppivate õpilaste erisustest ning sellest, kuidas on korraldatud tuge vajavate laste õpe ning näidata, et nende laps ei jää seetõttu millestki ilma. Väga häid tulemusi on andnud koolides korraldatud puudespetsiifilised koolitused või vestlusringid lastevanematele. Ka Rajaleidja keskuste spetsialistid koostöös koolidega ja puuetega laste vanematega on selliseid üritusi korraldanud.
Nii ministeeriumil, koolitajatel, koolipidajatel kui kooli juhtkonnal tuleb panustada sellesse, et muutuks ühiskonna, aga ka kooli ja lapsevanemate suhtumine ja hoiak. Tihtilugu otsitakse põhjusi, mille alusel kedagi välja jätta, selle asemel, et püüda leida lahendusi, kuidas kaasata. Võtmesõnadeks on koostöö ning lapse vajadustest lähtuvalt võimaluste loomine. Kui suudame luua turvalise, kõikide laste emotsionaalseid vajadusi arvestava ja arendava õpi- ja koolikeskkonna, siis kujunevad praegused noored ja tulevased lapsevanemad õnnelikumaks, avatumaks ning erisustega arvestavamaks.
Õpilaste vajadustest ja võimetest lähtuvad õppimisvõimalused
Õpe korraldatakse õpilase toe vajadusest ja mahust lähtuvalt
Ava joonis uues aknas
Igal õpilasel võib õpingute vältel tekkida vajadus saada täiendavat tuge õpetajalt või tugispetsialistilt ning seda peab olema võimalik kohe korraldada. Pea iga viies üldhariduskooli õpilane (kokku ca 29 000 õpilast) vajab õppimisel täiendavat toetust, kellest suuremal määral tuge (tõhustatud ja erituge) vajavad ca 9000 õpilast.
Põhikoolis ja gümnaasiumis pakub kool õpilasele, kellel tekib takistusi koolikohustuse täitmisel või mahajäämus õpitulemuste saavutamisel, üldist tuge, so individuaalset lisajuhendamist, tugispetsialistide teenust, õpiabitunde individuaalselt või rühmas.
Kui sellest ei piisa ja õpilane vajab tõhustatud või erituge, kaasatakse õpilase toe vajaduse hindamisse Rajaleidja keskuste koolivälised nõustamismeeskonnad ja spetsialistid haridus-, sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonnast: eriarstid, kliinilised logopeedid, psühholoogid, sotsiaaltöötajad jne. Rakendatava toe maht ja sisu ei sõltu niivõrd õpilase meditsiinilisest diagnoosist või määratud puudest, kuivõrd sellest, millist õppekorraldust ja tugiteenuseid ta vajab.
Lapse koolivalmidusega arvestamine
Kui lapse tunnetus- ja õpioskused, sotsiaalsed ning enesekohased oskused ei ole õpingute alustamiseks vajalikul määral välja kujunenud või laps vajab haigusest, traumast või tervisehäirest tulenevalt pikaajalist ravi ning lapse terviseseisund ei võimalda tal igapäevases õppetöös osaleda, saab laps õppima asuda aasta hiljem.
Keskmiselt vajab aastas koolikohustuse edasilükkamist ca 450 õpilast. Siiani on nende otsuste aluseks olnud õpilase terviseprobleemid. Lapse arengut tuleb hinnata terviklikult, samavõrra võivad takistada õpilase edukat hakkamasaamist koolis sotsiaalsed, tunnetus- ja õpioskused. Laps võib olla küll füüsiliselt täiesti terve, kuid oma individuaalse arengu mõttes vajada aega, et tunda koolist ja õppimisest täit rõõmu. Selliseid lapsi ei ole väga palju, aastas paarikümne lapse ringis. Enamasti on tegemist ikkagi tervisest tulenevate probleemidega ja tihti on probleemid komplekssed.
Õpilase individuaalsusega arvestamine
Õpetaja ülesanne on jälgida õpilase arengut ja toimetulekut koolis ning vajaduse korral kohandada õpet õpilase individuaalsete vajaduste ja võimete järgi. Kool võib teha õpilast õpetades muudatusi või kohandusi õppeajas, õppesisus, õppeprotsessis ja õppekeskkonnas. Õpilase individuaalsusega arvestamiseks saab õpilasele koostada Individuaalse õppekava. Õppekava koostatakse mistahes koolis või klassis väga erinevatel juhtudel. Selle võib koostada ühes, mitmes või kõikides õppeainetes. Abiks õpetajale on koostatud juhendmaterjal "Individuaalne õppekava kui õpilase individuaalse arengu toetamise üks tugimeede".
Eriklasside ja -rühmade moodustamine on paindlik: hindamisel on fookuses toe vajadus, iseloom ja maht, mitte varem kehtinud õpilaste täituvuse piirmääradega eriklassi liigid
Õpilaste arvu rühmas või klassis määrab kooli direktor, arvestades õpilaste toe vajadust, iseloomu ja mahtu, haridusliku erivajadusega õpilase õppe koordineerija ja/või koolivälise nõustamismeeskonna soovitusi.si ja laste sotsiaalset keskkonda laiemalt.
Ühele õpilasele keskendatud õppe võimalus
Kuigi üks ühele õppe rakendamine on teatud juhtudel ainuvõimalik, tuleb seda kasutada lühima vajaliku aja jooksul. Ka täna on ühele õpilasele keskendunud õpet soovitatud olukordades, kus oleks sobivam kasutada õpetamise mudelit osaliselt või tervikuna väiksemas rühmas. On oluline, et õpilast püütakse võimaluse korral igal juhul kaasata tugiisikute, tugispetsialistide, abiõpetajate toel väiksema rühma töösse ja mõningatel juhtudel ka tavaklassi tundidesse. Riigieelarveliste tegevuskulude toetuse lisamisega luuakse senisest suuremad võimalused ka tugiteenuste korraldamiseks. On ju selge, et äärmuslikel juhtudel, kus õpilane õpib kas osaliselt või täielikult teistest eraldi, on tugiteenuste roll sageli määrava tähtsusega. Rahastamine ei tohiks motiveerida õpilaste eraldamist, vaid peaks motiveerima õpilasi igal sobival võimalusel kaasatuna tegutsema. On ju iga meetme rakendamise eesmärk püüda õppurit võimalikult rohkem sotsialiseerida ja harjutada ühiskonnas toime tulema.
Hariduslike erivajadustega õpilaste hindamine
Hariduslike erivajadustega õpilaste puhul on oluline koostöös õpilase ja lapsevanemaga kindlaks määrata, milliseid oskusi ja teadmisi õpilaselt eeldatakse ja kuidas neid hinnatakse. Lähtuda tuleb põhimõttest, et motiveeritud ja sihikindla õppimise korral on õpilasel võimalik saada hindeid „rahuldavast“ kuni „väga heani“. Kui õpilasel on lubatud õppeprotsessi käigus kasutada teatud eritingimusi (sõnaraamatute, valemite, arvuti kasutamine, rohkem aega töö sooritamiseks jne), siis rakendatakse samu tingimusi ka kontrolltööde, tasemetööde ja põhikooli lõpueksamite sooritamisel. Hariduslike erivajadustega õpilaste lõpueksamite eritingimustel sooritamise info leiab Haridus- ja Noorteameti kodulehelt.
Lisaõpe põhikooli lõpetanule
Lisaõppe sihtrühma ja eesmärgi sätestab PGS § 50 (jõustus 01.09.2025). Sama säte on paralleelselt ka PLRÕK § 4 lg 7.
Eesmärk
Eesti Vabariigi põhiseadus § 37 lõige 1 sätestab, et õppimine on kooliealistel lastel seadusega määratud ulatuses kohustuslik ning riigi ja kohalike omavalitsuste üldhariduskoolides õppemaksuta. Kohustuslik haridus peab olema õppijale tasuta. Haridusseadus § 101 lõige 1 nimetab, et õppimiskohustus on kohustus osaleda põhi-, kesk- või kutsehariduse õppes ning omandada teadmisi, oskusi ja pädevusi, et tagada enda areng. Lõikes 2 on öeldud, et õppimiskohustus on Eestis elaval lapsel, sealhulgas välisriigi kodakondsusega lapsel ja määratlemata kodakondsusega lapsel, kes on saanud enne käimasoleva aasta 1. oktoobrit seitsmeaastaseks. Lapsel on õppimiskohustus 18-aastaseks saamiseni. Õppimiskohustus loetakse täidetuks enne 18-aastaseks saamist juhul, kui laps on omandanud kesk- või kutsehariduse.
Lisaõpe on võimalus tõhustatud ja eritoega õpilastele õppimiskohustuse täitmiseks. Lisaõpe ei ole erand, vaid loomulik jätk ja osa üldharidussüsteemis (üldjuhul oma kooli juures) õpingute jätkamiseks ja õppimiskohustuse täitmiseks neile õpilastele, kes seda oma hariduslikust erivajadusest tingituna vajavad. Peaasjalikult on lisaõppe eesmärk tõsta õpilase valmisolekut õpitee jätkamiseks. Lisaõpe pakub võimalust üldpädevuste omandamiseks ja kinnistamiseks ning sotsiaalse toimetulekuvõime toetamiseks. Lisaõppes osalejale võimaldatakse juhendatud õpet 1120 õppetunni ulatuses. Juhendatud õpe koosneb üldhariduslikust õppest, karjääriteenuste pakkumisest (sh kutsealane ettevalmistus) ning sotsiaalsete ja enesekohaste oskuste arendamisest. Kutsealase ettevalmistuse pakkumine toimub üldharidus- ja kutsekooli ja/või tööandjatega koostöös. Lisaõpe kestab ühe õppeaasta.
Lisaõppe õpilaste rahastamine toimub samadel alustel kui statsionaarses õppes põhiharidust omandavate õpilaste puhul.
Alates 2026/2027 õppeaastast võib prognoosida mõningast lisaõppes osalejate arvu kasvu. Arvestades, et lisaõppe õppevorm kehtib juba alates 2010. aastast, ei ole haridusmaastikul tegu „uue nähtusega“, mistõttu marginaalset õppijate arvu kasvu siiski ei prognoosita.
Lisaõppesse saab siirduda põhihariduse lõpetamise aastal ning orienteeruv sihtrühma suurus tänast praktikat aluseks võttes on 100 noort.
Sihtrühm
Lisaõpet pakutakse põhikooli lihtsustatud riiklikku õppekava lihtsustatud õppe ja toimetulekuõppe alusel põhikooli lõpetanutele ning põhikooli riikliku õppekava järgi põhikooli lõpetanutele, kellele on määratud tõhustatud- või eritugi ning kellele tulenevalt hariduslikust erivajadusest on vaja pakkuda täiendavat ettevalmistust ja tuge õppe sujuvaks jätkamiseks järgmises õppeasutuses. Lisaõppes osalevatele õpilastele kohaldatakse õigusaktides statsionaarses õppes põhiharidust omandavate õpilaste kohta sätestatut.
Lisaõppesse vastuvõtu protseduur
Lisaõppesse vastuvõtmise kehtestab haridus- ja teadusministri 19.08.2010 määrus nr 43 „Õpilase kooli vastuvõtmise üldised tingimused ja kord ning koolist väljaarvamise kord“ § 3 lg 9.
- Lisaõppesse vastuvõtmiseks esitab õpilaskandidaat või piiratud teovõimega õpilaskandidaadi puhul tema seaduslik esindaja kooli, kus õpilane omandab põhiharidust, kooli vastuvõtu tingimustes ja korras määratud vormis taotluse hiljemalt õpilase poolt põhikooli lõpetamisega sama aasta 1. juuniks.
- Taotlus esitatakse (üldjuhul) kooli, kus õpilaskandidaat omandas põhihariduse. Taotlus võib olla nii digitaalselt allkirjastatud kui ka paberkandjal. Elektroonilise taotluse puhul tuvastatakse taotluse esitaja digitaalselt. Taotluse esitamisel paberkandjal lisab taotluse esitaja isikut tõendava dokumendi koopia. Vanema poolt paberkandjal taotluse esitamisel lisatakse taotlusele ka õpilaskandidaadi isikut tõendava dokumendi koopia.
- Põhikooli lõpetamise järel arvab kool õpilase (EHISe kaudu) koolinimekirjast välja.
- Lisaõppesse vastuvõtmise järel arvab kool õpilase kooli lisaõppurite nimekirja (ning kannab õpilase andmed uuesti EHISesse).
- Lisaõppe rühm üldhariduskooli juures avatakse tavapäraselt 1. september.
Millal ja mis tingimustel peab lisaõppe rühma avama?
- Kui õpilaskandidaat või või piiratud teovõimega õpilaskandidaadi puhul tema seaduslik esindaja esitab koolile tõhustatud- või eritoe õpilase osas avalduse lisaõppes õppimise kohta, peab kool koostöös KOV-ga seda võimalust pakkuma.
- Lisaõpe ei ole erand, vaid loomulik jätk ja osa üldharidussüsteemis (oma kooli juures) õpingute jätkamiseks ja õppimiskohustuse täitmiseks neile õpilastele, kes seda oma hariduslikest erivajadustest tingituna vajavad. Hariduslike erivajadustega õpilane ei pruugi olla sotsiaalselt küps ning valmis õpingute jätkamiseks uues/järgmises haridusasutuses kohe peale põhihariduse lõpetamist. Haridusliku erivajadusega õpilaste sihtrühmas on õpilasi, kes peavad saama võimaluse sotsiaalse küpsuse saavutamiseks tuttavas keskkonnas. Seega on haridusliku erivajadusega õpilastel õigus jätkata lisaõpet oma kooli juures.
- Eelduslikult on kooli tugisüsteemid kogu põhikooli vältel toiminud tõhusalt, mistõttu otsus konkreetse õpilase lisaõppes jätkamise või järgmisesse õppeasutusse (haridustasemele) liikumise osas on kõikide osapoolte jaoks teadlik ja läbimõeldud.
- Koolipidaja vastutab, et tema haldusterritooriumil oleva(te) kooli(de) poolt on kõikide põhikooli lõpetajate andmed, kes jätkavad õpinguid lisaõppes, EHISes olemas hiljemalt 10. septembriks.
- Lisaõppe(s püsimise) seire toimub KOVi juhtimislaua kaudu (juhtimislaud Haridussilmas). Direktor või kooli pidaja määrab isiku, kelle tööülesannete hulka kuulub koolis õppimiskohustusega seotud info valla- või linnavalitsusega vahetamise korraldamine (PGS § 36). Seire läbiviimine on igakuine ülesanne!
- Kooli(de)l ja koolipidajal on (jagatud) vastutus lisaõppe rühma avamisel, sisustamisel (sh koostöö kutseharidusega), koordineerimisel, õpilase lisaõppes püsimise seiramisel (ja sealt edasi liikumisel, kas 1) ettevalmistavasse õppesse või 2) kutseõppesse ning erandjuhtudel ka gümnaasiumisse või sotsiaalsüsteemi.
Lisaõppe aasta korraldamine (sh õppe sisu, üleminekuplaani koostamine ja seiramine)
Lisaõppe korraldamise ja sisustamise kohta saab ülevaate veebiseminaride sarjas Distantsilt targemaks infotunni „Õppimiskohustuse rakendumine ja toe vajadusega õppija“ ettekannetest:
- „Lisaõppe korraldus Tartu Pärli Koolis“. Ettekande teeb Pärli kooli õppejuht Meelika Maila (ettekande algus 50:08).
- Lisaõpe pole eesmärk vaid võimalus toetada erivajadusega õpilasi“. Ettekande teevad Haapsalu Viigi Kooli direktor Kristi Kivipuur ja õppejuht Eve Urgas (ettekande algus 1:10).
Tugiteenuste kättesaadavuse tagamine
Individuaalse toe vajaduse väljaselgitamine ja kooli poolt tagatavad tugimeetmed
Kui õpilasel ilmneb toe vajadus, teavitatakse sellest vanemat ning kool teeb vanema nõusolekul õpilasele pedagoogilis-psühholoogilise hindamise. Õpetajad ja tugispetsialistid (eripedagoog, sotsiaalpedagoog, psühholoog, logopeed) hindavad õpilase õpihuvi ja motivatsiooni, õpioskusi, õpilase tugevaid ja nõrku külgi erinevates õppeainetes ja sotsiaalsetes oskustes, tunnetustegevust, emotsionaalset seisundit ja käitumist koolis. Vajadusel tehakse koostööd teiste valdkondade spetsialistidega ning soovitatakse täiendavaid uuringuid.
Kui õpilasel on pikemaajalisest puudumisest või muudest põhjustest tingitud ajutised õpiraskused; kirjutamis- või lugemisraskused; probleemid, mis on tingitud sotsiaalmajanduslikest põhjustest, tervislikust seisundist või psüühilistest traumadest jne, pakub kool üldist tuge, so individuaalset lisajuhendamist, tugispetsialistide teenust, õpiabitunde individuaalselt või rühmas.
Kui kooli tagatud üldine tugi ei anna õpilase arengu seisukohalt soovitud tulemusi, siis on võimalik koolivälise nõustamismeeskonna soovitusel rakendada õpilasele tõhustatud või erituge. Tõhustatud toe või eritoe rakendamiseks tuleb pöörduda Rajaleidja koolivälise nõustamismeeskonna poole ja saada asjakohane soovitus (suunised, kuidas ja millist tuge täpsemalt rakendada).
Tõhustatud tuge vajab eelkõige õpilane, kel on püsiv õpiraskus, kõnepuue, psüühika- ja käitumishäire või mõni muu puue või tervislik seisund, mille tõttu ta vajab pidevat tugispetsialistide teenust. Reeglina koostatakse talle individuaalne õppekava ühes, mitmes või kõigis õppeainetes. Üldjuhul kaasatakse tõhustatud tuge vajavad õpilased tavaklassi, kuid nad õpivad osalise õppeajaga kas individuaalselt või vastavas tasemerühmas, kus kasutatakse eripedagoogilise sekkumise põhimõtteid, milliseid järgitakse ka koosõppes tavaklassiga. Õpilast toetavad tugispetsialistid, vajadusel pakuvad talle klassis individuaalselt tuge ka õpetaja või abiõpetaja tugispetsialistide soovituste kohaselt.
Kui koolis on piisav hulk samas vanuses ja sarnasel arengutasemel õpilasi, kes vajavad spetsiifilist õppekorraldust, nt lihtsustatud õppe rakendamise puhul, saab õpet korraldada ka eriklassis eripedagoogi juhendamisel.
Erituge rakendatakse õpilastele, kes tulenevalt raskest puudest/liitpuudest või raskest ja püsivast psüühikahäirest vajavad väga spetsiifilist õppekorraldust ning ressursimahukaid tugiteenuseid ehk puudespetsiifilist õppekorraldust, õppekeskkonda, õppemetoodikat, õppevahendeid ja õppes osalemiseks järjepidevat ning süsteemset tugispetsialistide teenust lõimituna sotsiaal- ja/või tervishoiuteenustega. Kaasatuna tavaklassi vajavad nad osaajalist eraldi õpet individuaalselt või rühmas või pidevat individuaalset toetamist klassis. Õppe võib korraldada ka eriklassis.
Tugispetsialistide teenuse kättesaadavus
Õpilase arengu toetamiseks tagatakse koolis õpilasele vajadusel vähemalt eripedagoogi, logopeedi, psühholoogi ja sotsiaalpedagoogi teenus. Teatud piirkondades on ilmnenud puudus tugispetsialistidest. Samas, olemasolevad tugispetsialistid ei tööta sageli täiskoormusega, sest väikestes maakoolides täiskoormusega spetsialiste ei vajatagi. Heaks praktikaks on kujunemas tugispetsialiste koondamine kohalike omavalitsuste üksustesse, mis teenindavad ühe piirkonna koole.
Keskuse kaudu tugiteenuseid osutades saavad tugispetsialistid rohkem keskenduda erialasele tööle ja rohkemad lapsed saavad tuge. Väiksema õpilaste arvu puhul võib omavalitsuste poolt ühiselt peetav, näiteks maakonnapõhine tugiteenuste keskus olla jätkusuutlikum kui ühe omavalitsuse keskus.
Tugispetsialisti peamine ülesanne on õpilaste erivajaduste tuvastamine ning õpetajate nõustamine, kuidas kohandada õpet, milliseid õppematerjale ja metoodilisi võtteid kasutada. Põhiline vastutus erivajadustega õpilaste õppe korraldamisel on õpetajal. HTM-i tellitud uuringust nähtus, et õpetajad tunnevad suurt puudust just abistavast tugipersonalist nagu abiõpetajad ja tugiisikud. Riik suurendab koolipidajate võimekust, andes senisest suuremat rahalist tuge, kohalik omavalitsus otsustab koostöös kooli(de)ga, kuidas tagada tugiteenuste kättesaadavus parimal moel.
2018. aastast on lähtetoetust oodatud taotlema lisaks õpetajakoolituse lõpetanutele ka erialase kõrgharidusõppe lõpetanud tugispetsialistid. Lähtetoetuste kohta loe täpsemalt siit.
Koolide ja õpetajate valmisolek tuge vajavate õpilaste toetamisel ja kaasamisel
Õppekvaliteedi tagamiseks tuleb kõiki osapooli – õpetajaid, koolijuhte, koolipidajaid, aga ka lapsevanemaid – tuge vajavate laste õppekorralduse teemadel koolitada ja nõustada. Riik on seadnud hariduslike erivajadustega õpilaste õppekorraldusega seonduvad teemad õpetajate täienduskoolituse prioriteediks. Täpsema info koolitusvõimaluste kohta leiab näiteks Haridus- ja Noorteameti täienduskoolituste kalendrist, Tartu Ülikooli täiendusõppe lehelt ja Tallinna Ülikooli koolituskalendrist.
Lapsele ja perele teenuse pakkumisel abistavad koole sotsiaalvaldkond rehabilitatsiooniteenustega ja tervishoiuvaldkond. Lisaks tagab riik parema ligipääsu tugispetsialistide teenusele, andes selleks kohalikele omavalitsustele olulisel määral raha juurde.
Info toe vajaduse ja rakendatud meetmete kohta EHISes
Eesti Hariduse Infosüsteemis on koolipidajale ja koolile vanema nõusolekul nähtavad koolivälise nõustamismeeskonna soovitused tugiteenuste ja koolikorralduslike meetmete rakendamiseks. Samuti saavad kool ja koolipidaja näha, milliseid meetmeid kool on õpilase toetamiseks varem rakendanud. Kui õpilane vahetab kooli või asub õppima järgmisele haridustasemele, on haridusasutusele, kus õpilane õpinguid jätkab, nähtavad viimase kolme aasta jooksul koolivälise nõustamismeeskonna soovitused ning eelmises koolis rakendatud meetmed. Loe lähemalt juhendmaterjali õpilaste toetamisest koolis.
Riik toetab erivajadustega laste õpet täiendava rahastusega
Õppe rahastamise toetamisel lähtutakse õpilase toe vajadusest
Kohalikele omavalitsustele eraldatakse valitsuse määruse alusel lisaks haridustoetusele ka toetust tõhustatud tuge ja erituge vajavatele õpilastele. See hõlmab nii kõrgemas määras õpetajate palgatoetust kui ka tegevuskulu toetust. Tegevuskulu toetus aitab katta tuge vajava õpilase õppetöö läbiviimisega seotud kulu, sh tugiteenuseid, kohandatud õppematerjale, -vahendeid ja -keskkonda. Riigieelarvest antav arvestuslik toetus õpilase kohta lähtub toe vajaduse ulatusest. Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus näeb ette, et haridustoetust saab kasutada vaid selleks ettenähtud sihtotstarbeks. Haridus- ja Teadusministeerium saab teha järelevalvet selle üle, kas tuge vajavatele lastele on ka tuge pakutud.
Riigieelarvest lisanduv tegevuskulu toetus ühe õpilase kohta
Riigieelarvest antav arvestuslik toetus õpilase kohta lähtub toe vajaduse mahust. Kohalike omavalitsuste keskmine tegevuskulu määr korrutatakse põhikoolides tõhustatud tuge vajava lapse puhul koefitsiendiga 1,0 ja eritoe puhul koefitsiendiga 4,0. Üldkeskhariduses korrutatakse tegevuskulu määr tõhustatud toe puhul koefitsiendiga 1,7 ja eritoe puhul koefitsiendiga 4,0. Näiteks eritoe puhul on tegevuskulu toetuse arvestus 2022. aastal järgmine: tegevuskulu toetus: 96 eurot (keskmine tegevuskulu piirmäär kuus) *12 kuud *4,0 koefitsient 4 608 eurot õpilase kohta aastas.
Tegevuskulu toetus on mõeldud katma tõhustatud ja erituge vajavate õpilaste õppetöö läbiviimisega seotud kulu, sh abiõpetaja, õpetaja abi rakendamine, tugispetsialistide individuaalne nõustamine ja toe tagamine nii õpilastele, lapsevanematele kui õpetajatele, kohandatud õppematerjalid ja -vahendid, koolis vajaminevad individuaalseks kasutamiseks mõeldud abivahendid, kohandatud keskkonnad jne.
Toetusfondi kaudu antakse alates 2018. aastast ca 3,1 mln kohalike omavalitsuste tulubaasi kasvuks, et üldist tuge vajavate laste tugiteenuste kättesaadavust parandada ning tagada tugispetsialistidele väärikas töötasu.
Koolipidajad saavad toetust kaasava hariduse põhimõtete elluviimiseks
Kaasava hariduse taristu arendamiseks on võimalik taotleda toetust nii ehituseks, sisustamiseks kui ka õppevahendite ja õppematerjalide soetamiseks: näiteks eraldiseisvate klasside või teraapiatubade rajamiseks, individuaal- või grupitööks sobilikuks mööbliks, õppeasutuse õueala kujundamiseks ja kohandamiseks, kaldteedeks ja liftideks, samuti õppevahenditeks.
Kaasava hariduse toetuse taotleja võib olla nii kohalik omavalitsus kui ka erakooli pidaja. Kaasava hariduse meetme maht on 9,5 miljonit eurot. Meedet kaasrahastatakse Euroopa Sotsiaalfondist ja riigieelarvest, meetme rakendusüksus on Riigi Tugiteenuste Keskus. Projekt kestab 2023. aastani. Kavandamisel on uue meetme avamine mahus 12 miljonit eurot.
Kohalikud omavalitsused said toetust integreeritud tugiteenuste arendamiseks
Toetuse andmise eesmärk oli suurendada kohalike omavalitsuste suutlikkust pakkuda ebasoodsas olukorras olevatele lastele ja noortele tugiteenuseid, mis ennetavad nende varast haridusest väljalangemist ning edendavad kaasatust hariduses. Taotlusvooru eelarveline maht oli 1, 7 miljonit eurot. Meedet rahastati EMP/Norra toetuste programmist „Kohalik areng ja vaesuse vähendamine“. Tegevused kestsid kuni 2024. aasta aprilli lõpuni.
Taotlusvooru lõpuseminar toimus 30.04.2024
Esitlused:
- Viljandimaa ("HEV kompetentsikeskuse teenusmudeli väljatöötamine tugiteenuste pakkumiseks Viljandi maakonnas")
- Lääne-Virumaa („Lääne-Viru maakondliku integreeritud teenusmudeli väljaarendamine koolist väljalangemise ennetamiseks“)
- Tartumaa heaoluprogramm HOP
- Ida-Harjumaa (Ida-Harjuma piirkonna koostöömudeli loomine integreeritud teenuste pakkumuseks varajase koolist väljalangevuse ennetamiseks ja sekkumiseks)
- Haapsalu integreeritud tugiteenused
- Võru
- Kokkuvõte arutelu tulemustest
Ülevaade kohalike omavalitsuste/kohalike omavalitsuste liitude poolt ellu viidud projektide tulemustest
- Lõimitud teenused koolist väljalangemise ennetamiseks Võru maakonnas
- Haapsalu Integreeritud Tugiteenused (HIT)
- Lääne-Viru maakondliku integreeritud teenusmudeli väljaarendamine koolist väljalangemise ennetamiseks
- Ida-Harju piirkonna koostöömudeli loomine integreeritud teenuste pakkumiseks varajase koolist väljalangevuse ennetamiseks ja sekkumiseks
- HEV kompetentsikeskuse teenusmudeli väljatöötamine tugiteenuste pakkumiseks Viljandi maakonnas
- Tartumaa heaoluprogrammi (HOP) rakendusmudeli loomine ja piloteerimine
Riigi järelevalve
Õpe peab olema tulemuslik ja kvaliteetne
Hariduse kättesaadavuse ja sellele võrdsetel alustel juurdepääsetavuse tagamist, õppe ja kasvatuse korraldamist ning selle kvaliteeti ja tulemuslikkust saab hinnata järelevalves. Järelevalvet koolieelsete lasteasutuste, üldhariduskoolide ja kutseõppeasutuste ja nende pidajate tegevuse õiguspärasuse üle teeb Haridus- ja Teadusministeeriumi välishindamisosakond.
Välishindamisosakonna ekspertide töökorraldus lähtub piirkondadest – iga maakonna jaoks on ekspert, kes lahendab maakonna koolidega seotud kaebusi, nõustab koole ja pidajaid, osaleb järelevalve läbiviimisel ja on kontaktisikuks piirkondlikele võrgustikele (nt koolijuhtide ühendused, omavalitsusliidud, Rajaleidja keskused). Sellise tööjaotuse tulemusena on ministeerium piirkondlike ekspertide kaudu hästi kursis koolide tegevuse ja ka probleemidega.
Lisaks sellele jälgitakse pidevalt kooli poolt sisestatud andmeid Eesti Hariduse Infosüsteemis õpilaste tugisüsteemide osas ja võrreldakse neid koolivälistelt nõustamismeeskondadelt saadud infoga. Neil juhtudel, kus EHISe põhjal leitakse, et kooli poolt märgitud meetmed ei ole vastavuses soovitustega, selgitatakse täpsemalt asjaolusid ja nõustatakse kooli õpilasele toe pakkumisel. Süsteemselt õpilasele toe pakkumata jätmisel algatatakse vajadusel järelevalvemenetlus.
Lahendusteni viiv koostöö tagab õpilase arengu ja edasijõudmise
Erimeelsuste ja tekkinud murede korral on oluline erinevate osapooltega suhelda. Infoliikumine ja tulemuslik koostöö tagavad kõikide osapoolte teadlikkuse, mille abil saab tagada süsteemse õpilase toetamise. Erinevate otsuste tegemisse peab olema kaasatud lapsevanem ja eakohaselt ka õpilane ise. Toetust ja lisainformatsiooni saab küsida kooli pidajalt.
Erinevate kaebuste ja probleemide lahendamisel väärtustavad välishindamisosakonna eksperdid koostööd, kaasates alati kõik asjassepuutuvad osapooled.
Kas haridusliku erivajadusega lapsed saavad pärast põhikooli lõpetamist gümnaasiumis edasi õppida?
Jah, haridusliku erivajaduse olemasolu iseenesest ei tohi takistada gümnaasiumis õppima asumist, sest kõigil on võrdne õigus konkureerida gümnaasiumi astumiseks[1] ning gümnaasiumid on kohustatud õpet vastavalt õppija vajadustele kohandama ja tugiteenuseid pakkuma[2]. Küll aga tuleb enne akadeemilise keskhariduse kasuks otsustamist hinnata, kas gümnaasiumis õppimine ja keskhariduse omandamine on konkreetsele lapsele jõu- ja huvikohane, sest haridusliku erivajadusega laste võimed ja motivatsioon on erinevad, nii nagu teistel lastel.
Millest sõltub, kas gümnaasiumis õppimine on konkreetsele lapsele jõukohane?
Jõukohasus sõltub ennekõike põhikooli lõpuks omandatud teadmistest ja oskustest ehk õppekavast, mille alusel õpilane põhikoolis õppis. Samuti on oluline õpilase motivatsioon jätkata õppimist just gümnaasiumis, kus õpetuse ja kasvatuse peamiseks sihiks on ettevalmistus õpingute jätkamiseks kõrgkoolis või kutseõppeasutuses.[3]
Kui õpilane on lõpetanud põhikooli ja omandanud riiklikus õppekavas kirjeldatud õpitulemused vähemalt rahuldaval tasemel, võib eeldada, et talle on jõukohane ka gümnaasiumi riikliku õppekava õpitulemuste saavutamine.
Õpilaste puhul, kellel on põhikoolis koolivälise nõustamismeeskonna soovitusel riikliku õppekava õpitulemusi vähendatud või asendatud, tuleks gümnaasiumi jõukohasust individuaalse õppekava põhjal eraldi hinnata. Sõltuvalt sellest, kas õpitulemusi on vähendatud ühes, mitmes või kõigis ainetes ning kui suures mahus on vähendamisi tehtud, saab hinnata, kas põhikoolis omandatud teadmised ja oskused ning õpilase võimekus on piisavad, et gümnaasiumi õppekavaga toime tulla. Vt täpsemalt Tuge vajavate õpilaste vastuvõtt gümnaasiumisse.
Põhikoolis lihtsustatud riikliku õppekava alusel õppinud laps ei suuda enamasti keskharidust omandada ka kohandusi ja igakülgset tuge saades. Seda seetõttu, et enamasti on lihtsustatud riikliku õppekava määramise põhjuseks intellektipuue, mille korral avalduvad raskused arutlemisel, planeerimisel, probleemide lahendamisel, abstraktsel mõtlemisel, ideede mõistmisel, kogemustest õppimisel jne. Tavapärane põhikoolijärgne õpitee lihtsustatud riikliku õppekava lõpetanutele on jätkamine kutseõppes nendel õppekavadel, kus omandatakse kutseoskused ilma keskhariduseta.
Kuidas peab kool tegutsema, kui gümnaasiumisse tuleb haridusliku erivajadusega õpilane (eelnevalt õppinud eriklassis, eri ainetes saanud tuge või õppe kohandamist ja tugispetsialistide tuge)? Millist tuge peab gümnaasium pakkuma?
Haridusliku erivajadusega õpilase gümnaasiumis õppimisel peab kool õppe korraldamisel lähtuma kaasava hariduse põhimõttest[4] ning tagama võimalused õpilase arengu toetamiseks. See tähendab, et õppe korraldamisel arvestatakse õpilase vajadustega ning talle pakutakse vajalikke kohandusi ja tugiteenuseid.[5]
Kooli tugimeeskond koostöös õpetajatega hindab, millist tuge õppija vajab, kaasates hindamisse vajadusel ka teiste valdkondade spetsialistid ja soovitades lisauuringuid. Hindamise aluseks on ka põhikooli andmed õpilase hariduslike erivajaduste ja osutatud tugiteenuste kohta. Vastavaid andmeid näeb kool Eesti Hariduse Infosüsteemis kõigi oma õpilaste kohta "Erivajadused ja tugiteenused" lehel oleva nupu "Ajalugu" abil.
Kui ilmneb, et õpilasel on püsiv õpiraskus, psüühika- või käitumishäire või muu terviseseisund või puue, mille tõttu ta vajab pidevat tugispetsialistide teenust ja tavapärasest oluliselt erinevat või puudespetsiifilist õppekorraldust, tuleb pöörduda Rajaleidja koolivälise nõustamismeeskonna poole, kes annab soovitusi õpilase õppe korraldamiseks ja tõhustatud toe või eritoe rakendamiseks. Kui lapsevanem (või täisealise õpilase puhul õpilane ise) annab nõusoleku soovituste rakendamiseks, peab kool õppe korraldamisel Rajaleidja soovitustest lähtuma.
Kas gümnaasiumis saab luua erivajadustega õpilastele eriklassi?
Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse järgi võib eriklasse moodustada üksnes juhul, kui see on õpilase vajadustest lähtudes põhjendatud ja ajaliselt piiritletud ning järgib Rajaleidja koolivälise nõustamismeeskonna soovitusi (§§ 46 lg 10; 48 lg 1; 49 lg 1 p 4 ja lg 2 p 2).
Enamasti on gümnaasiumis võimalik haridusliku erivajadusega õpilase õpet vajadustele vastavaks kohandada ilma selleks eriklassi loomata, mistõttu Rajaleidja reeglina sellist soovitust gümnaasiumiõpilaste õppe korraldamiseks ei anna. Siiski on eriklasse loodud näiteks Vabaduse Koolis, kuulmispuudega õpilastele Tallinna Pelgulinna Riigigümnaasiumis, nägemispuudega õpilastele Tartu Tähtvere Riigikoolis ning psüühikahäiretega noortele Tartu Herbert Masingu Koolis ja Tallinnas Vanalinna Hariduskolleegiumis.
Kas kool saab hariduslike erivajadustega õpilaste õpetamiseks lisaraha?
Jah, tõhustatud ja eritoe õpilastele vajaliku toe pakkumiseks eraldatakse munitsipaal- ja erakoolidele õpilaspõhist toetust õpetajate tööjõukulude katmiseks, mille suurus sõltub õppevormist ja -liigist.
Õpetajate tööjõukulude toetuse arvutamiseks korrutatakse kooli õpilaste arv (Eesti Hariduse Infosüsteemis 10. novembri seisuga) õppevormist ja -liigist sõltuva koefitsiendiga ja õpilaspõhise määraga (2026.a 2572 €).
Koefitsiendid tõhustatud ja eritoele statsionaarses õppes
| Põhikooli statsionaarne õpe | Gümnaasiumi statsionaarne õpe | ||
| tõhustatud tugi | eritugi | tõhustatud tugi | eritugi |
| 2,0 | 4,0 | 2,7 | 4,0 |
Lisaks eraldatakse veel tegevuskulutoetust, mida antakse tõhustatud tuge vajava statsionaarses õppes õppiva gümnaasiumiõpilase eest 1,7-kordses, mittestatsionaarses õppes õppiva gümnaasiumiõpilase eest 1,3-kordses ning erituge vajava õpilase eest 4-kordses vastava aasta kohta põhikooli-ja gümnaasiumiseaduse § 83 lõike 7 alusel kehtestatud õppekoha tegevuskulu aastases piirmääras (2026.a 116 eurot kuus).
Tegevuskulu toetus on mõeldud katma tõhustatud ja erituge vajavate õpilaste õppe läbiviimisega seotud kulu, sh tugiteenuste võimaldamine, koolitused kooli personalile, kohandatud õppematerjalid, -vahendid, -keskkond jmt.
Regulatsiooni ja koefitsiendid leiab Vabariigi Valitsuse määrusest „Riigieelarve seaduses kohaliku omavalitsuse üksustele määratud toetusfondi vahendite jaotamise ja kasutamise tingimused ja kord“ § 1 lg 12 ning sama määruse lisa 1.
Riigikoolide puhul katab Haridus- ja Teadusministeerium koolipidajana kõik vajalikud kulud lähtudes koolijuhi taotlusest.
Mida teha, kui põhikoolist tulevate õpilaste tegelikud teadmised ja oskused ei vasta õppekavas eeldatud tasemele?
Kool saab õpilasi toetada üldise toe meetmetega, eelkõige pakkudes lisajuhendamist ja õpiabitunde individuaalselt või rühmas. Gümnaasiumi riiklik õppekava § 13 lg 2¹ täpsustab, et õpilastele, kes on lõpetanud põhikooli kõiki õpitulemusi omandamata, tuleb pakkuda täiendavat tuge teadmiste ja oskuste omandamiseks, mis võib seisneda õppeaine tasandava kursuse pakkumises, ainealaste konsultatsioonide korraldamises või konkreetse õppeaine individuaalse õppekava koostamises.
Oluline on, et kui õpilane tuleb gümnaasiumisse juba põhikoolist tekkinud õpilünkadega, ei tohi kool oodata, kuni tal tekib gümnaasiumis õpitulemuste saavutamisel mahajäämus, vaid vajalikku tuge tuleb pakkuda esimesel võimalusel, et aidata õpilasel puudujäägid järele võtta ja õppes edukalt edasi liikuda.
[1]Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus § 27 lg 3.
[2]Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus § 46 lg 9.
[3]Gümnaasiumi riiklik õppekava § 3 lg 2.
[4]Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus § 46 lg 9.
Kuidas selgub, mis probleem õpilasel on ja millist tuge ta vajab?
Õpilase raskuste märkamine algab tema õppimise ja toimetuleku analüüsimisega. Esmalt hindavad olukorda õpetajad, kes jälgivad õpilase õpitulemusi, käitumist ja toimetulekut õppes. Probleemi täpsemaks mõistmiseks tuleb läbi viia õpilase pedagoogilis-psühholoogiline hindamine, mida korraldab enamasti haridusliku erivajadusega õpilase õppe koordineerija ning see viiakse läbi tugispetsialistide ja õpetajate koostöös. Hindamisse kaasatakse vajadusel teiste valdkondade spetsialistid ja soovitatakse lisauuringuid.
Kui kool vajab hindamiseks nõu ja abi või selgub, et õpilane võib vajada tõhustatud või erituge, saab pöörduda Rajaleidja koolivälise nõustamismeeskonna poole. Nõustamismeeskond hindab õpilase hariduslikke vajadusi ning võib anda soovitusi vajalike tugimeetmete rakendamiseks.
Millistel juhtudel peab õpilasele toe pakkumiseks olema arstitõend erivajaduse kohta?
Diagnoos on oluline arstile, kes last ravib. Enamasti ei ole haridusasutusel lapse diagnoosi või muid terviseandmeid õigust ega vajadust teada, sest last tuleb toetada lähtuvalt tema individuaalsetest hariduslikest vajadustest, mida diagnoos ei defineeri. On mõned erandid, kus diagnoosi teadmine on lapse elu ja tervise hoidmiseks oluline – sellisel juhul on lapsevanema vastutus teavitada haridusasutust lapse terviseprobleemist, et kool saaks sellega arvestada.
Meditsiiniline diagnoos, puude määramise otsus või muu eksperthinnang võib anda tugispetsialistile väärtuslikku infot selleks, et hinnata ja otsustada, milliseid tugimeetmeid ja kohandusi õpilane õppimisel vajab ning ka vastupidi – millistest meetmetest tal tõenäoliselt abi ei ole. Siiski on oluline, et kool ei tohi nõuda õppes kohanduste tegemiseks meditsiinilist diagnoosi, samuti ei saa arst koolile ette kirjutada, milliseid kohandusi ja hariduslikke tugimeetmeid õpilasele tuleb rakendada. Õppija arengu- ja õpioskuste taseme kindlaks tegemine ja tema arengut mõjutavate tegurite ning arengu- ja õpivajaduste välja selgitamine on eripedagoogi ja õpetajate ülesanne.
Küll aga võib kool lapsel terviseprobleemi ilminguid märgates soovitada perel arsti juurde pöörduda. Alustada tuleks perearstist.
Kuidas tuvastada, kas õpilasel on spetsiifiline õpiraskus või pole ta lihtsalt viitsinud piisavalt pingutada ja asju selgeks õppida?
Õpilase arengu- ja õpioskuste taseme, arengut mõjutavate tegurite ning vajalike tugimeetmete välja selgitamine on esmalt kooli tugimeeskonna, enamasti eripedagoogi ülesanne (vaata Haridus- ja teadusministri määrus „Tugispetsialistide teenuse kirjeldus ja teenuse rakendamise kord) Juhiseid selleks saab Harno juhendmaterjalist, samuti võib alati pöörduda nõu ja juhiste saamiseks oma piirkonna Rajaleidja keskuse poole.
Kui õpilasel ei tuvastata püsivat õpiraskust, on madalal õpimotivatsioonil mõni muu põhjus ning õpilane võib vajada koolipoolset või koolivälist tuge, et õppimisega toime tulla. Põhjused võivad olla seotud näiteks varasemate õpikogemuste, enesehinnangu, vaimse tervise, õpioskuste puudulikkuse või õppekeskkonnaga. Samas võibki motivatsioon olla ajas kõikuv ning ajutine õpihuvi kadumine ei pruugi tingimata sekkumist vajada.
Kindlasti ei tohiks õpilase raskusi käsitleda automaatselt „mitteviitsimisena“, vaid oluline on selgitada välja nende tegelikud põhjused ning pakkuda vajadusel sobivat tuge, näiteks õpioskuste arendamist, individuaalset juhendamist, nõustamist või koostööd perega.
Kuidas saab aineõpetaja teada, et õpilasel on hariduslik erivajadus?
Sageli märkab aineõpetaja ise, et õpilane vajab tuge. Üldjuhul teavitab õpetajaid haridusliku erivajadusega õpilasest haridusliku erivajadusega õpilaste õppe koordinaator (HEVKO) või mõni teine kooli tugimeeskonna liige. Teavitamine toimub tavaliselt siis, kui koolile on teada õpilase hariduslik erivajadus (näiteks varasematest andmetest või koolivälise nõustamismeeskonna soovitusest) või kui koolis on tuvastatud vajadus täiendava toe järele. Enamasti näeb aineõpetaja õpilasele osutatavate tugiteenuste infot ka koolis kasutatavast infosüsteemist (Stuudium, E-kool) õpilase profiililt.
Aineõpetajaid teavitatakse õpilase õppimise toetamiseks vajalikust infost sellisel määral, mis on vajalik õppe korraldamiseks ja õppes kohanduste tegemiseks. See võib toimuda näiteks tugimeeskonna aruteludel, õppenõukogu kaudu või õpilase individuaalse õppekava või muu tugimeetmete plaanitutvustamisel.
Kui õpilasele koostatakse individuaalne õppekava, tehakse seda õpetajate ja tugispetsialistide aktiivsel osalusel, et tagada õpilase vajadusi arvestav õppekorraldus.
Millised on kooli kohustused gümnaasiumiõpilaste toetamisel?
Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus ei erista kooli kohustusi õpilaste toetamisel põhikoolis ja gümnaasiumis. Nii nagu põhikoolis, tuleb ka gümnaasiumis õpetajatel jälgida õpilase arengut ja toimetulekut ning vajaduse korral õpet õpilase individuaalsete vajaduste ja võimete järgi kohandada. Samuti tuleb vajaduse korral tagada õpilasele koolis tasuta vähemalt eripedagoogi, logopeedi, psühholoogi ja sotsiaalpedagoogi teenus, toetada õpilaste andekust ning viia läbi arenguvestlusi.[1]
Kui õpilasel tekib mahajäämus õpitulemuste saavutamisel, tuleb talle anda üldist tuge ehk individuaalset lisajuhendamist, tugispetsialistide teenuseid ning õpiabi.[2] Samuti on õppe jõukohastamiseks võimalik teha muudatusi või kohandusi õppeajas, õppesisus, õppeprotsessis ja õppekeskkonnas, koostades selleks individuaalse õppekava.[3] Kui kooli tagatud üldine tugi ei anna õpilase arenguks soovitud tulemusi, tuleb pöörduda Rajaleidja koolivälise nõustamismeeskonna poole, et saada edasisi soovitusi, sh tõhustatud toe või eritoe rakendamiseks.[4]
Koolivälise nõustamismeeskonna soovitusel on gümnaasiumis võimalik rakendada tõhustatud tuge või erituge, terviseseisundist tulenevat koduõpet, vähendada ja asendada riiklikus õppekavas ettenähtud õpitulemusi ühes või mitmes aines või vabastada õpilane kohustusliku õppeaine õppimisest.[5]
Kuidas korraldada Rajaleidja poolt antud soovituste täideviimist?
Õpilasele vajaliku toe pakkumise korraldamise eest vastutab kooli direktor. Praktikas on see enamasti delegeeritud kooli haridusliku erivajadusega õpilase õppe koordineerijale, kelle ülesannete hulka kuulub koolisisese meeskonnatöö korraldamine õppe ja arengu toetamiseks, sh Rajaleidja soovituste elluviimiseks. Täpne koolisisese meeskonnatöö korraldus võib olla koolides erinev, sõltudes muuhulgas kooli tugimeeskonna koosseisust ja rollijaotusest, kui ka konkreetse õpilase toevajadusest ning koolivälise nõustamismeeskonna poolt antud soovituste sisust. Juhul, kui koolil tekib otsuse rakendamisel küsimusi või takistusi, võib alati pöörduda selgituste ja abi saamiseks soovituse andnud Rajaleidja spetsialistide poole.
Õpilasele vajaliku toe pakkumiseks võimaluste loomise eest vastutab kooli pidaja. Seega kui koolis ei ole sobivaid tingimusi või eelarves vajalikke vahendeid Rajaleidja otsuse täitmiseks, peab koolijuht pöörduma pidaja poole, kelle vastutus on tagada vajalikud ressursid, et koolil oleks võimalik õpilasele vajalikku tuge pakkuda. [6]
Kas ja kuidas peab gümnaasium toetama andekaid õpilasi?
Jah, gümnaasium peab toetama andekate õpilaste arengut. Õpilase andekuse ilmnemisel tuleb tagada talle individuaalse õppekava rakendamine ning vajaduse korral täiendav juhendamine aineõpetajate või teiste spetsialistide poolt[7], sh erinevate haridusprogrammide kaudu, mida Eestis pakuvad näiteks ülikoolide teaduskoolid (vt Tartu Ülikooli teaduskool, Tallinna Ülikooli Õpilasakadeemia, TalTechi tehnoloogiakool, Eesti Maaülikooli kursused gümnasistidele, EKA eelakadeemia) ja olümpiaadisüsteem.
Gümnaasiumi riiklik õppekava näeb samuti ette, et kool korraldab andekate õpilaste juhendamist. Õpilase individuaalse arengu toetamiseks võib kool kokkuleppel õpilase ja tema vanemaga teha muudatusi õppesisus, õppekorralduses või õppekeskkonnas ning arvestada õpilase varasema õpi- või töökogemusega. Sealhulgas saab arvestada huvihariduses ja muus mitteformaalõppes osalemist koolis õpetatava osana.
Millistel juhtudel rakendatakse gümnaasiumis koduõpet ja kuidas on sellisel juhul koduõpe korraldatud?
Gümnaasiumis saab koduõpet rakendada üksnes koolivälise nõustamismeeskonna soovitusel tervislikel põhjustel õpilasele, kellel on raske funktsioonihäire, haigus või puue või kelle tervislik seisund võib selle põhjustada ning kelle õppe läbiviimiseks erivajadustest tulenevalt puuduvad koolis võimalused ja tingimused.[8]
Tervislikel põhjustel koduõppel õppivale õpilasele koostab kool tema võimeid ja erivajadusi arvestava individuaalse õppekava, kusjuures õppekoormust võib vähendada kuni kaheksa kursuse võrra iga arvestusliku koduõppel viibitud õppeaasta kohta.[9]
Õpet korraldab kool ning vähemalt kaheksa õppetunni ulatuses nädalas tuleb läbi viia juhendatud õpet. Juhendatud õpe võib toimuda ka e-õppena[10], juhul kui kool (koostöös koolipidajaga) on taganud õpilasele vajalikud vahendid e-õppes osalemiseks.
Kui kaua toetatakse õpilast, kes ise toetust vastu ei võta (ei ilmu individuaalsetesse tundidesse, konsultatsioonidesse jne)?
Õpilase toetamine on kooli kohustus ning tuge tuleb pakkuda nii kaua, kui selleks on vajadus. Kui õpilane ei osale talle pakutud tugitegevustes, näiteks ei ilmu konsultatsioonidesse või individuaalsetesse tundidesse, peab kool esmalt selgitama välja selle põhjused. Selleks tuleb õpilasega olukorda arutada, alaealise puhul lapsevanemat kaasates, ning üheskoos lahendusi otsida. Kui aga koolil ei õnnestu õpilasega ega tema vanemaga kontakti saada või jäävad õpilase murede põhjused koolist väljapoole, tuleb teavitada õpilase elukohajärgset kohalikku omavalitsust väljalangemisohus olevast õpilasest, et kohalik omavalitsus saaks last või peret või kooli oma meetmetega toetada.
Oluline on, et kool dokumenteerib pakutud toe ja õpilase osalemise (või mitteosalemise) selles. Täisealine õpilane peab arvestama, et toe mittekasutamine võib mõjutada tema võimalusi õpinguid jätkata.
Kool ei saa õpilast sundida tuge vastu võtma, kuid peab jätkama võimaluste pakkumist ning vajadusel kohandama lähenemist, et toetada õpilast viisil, mis on tema jaoks vastuvõetav ja tulemuslik.
[1] Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus § 37.
[2] Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus § 46 lg 5.
[3] Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus § 18.
[4] Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus § 46 lg 6.
[5] Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus § 48 lg 1.
[6] Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus § 46 lg 1.
[7] Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus § 37 lg 4.
[8] Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus § 23 ning haridus- ja teadusministri määrus „Koduõppe ja haiglaõppe tingimused ja kord“
[9] Haridus- ja teadusministri määrus „Koduõppe ja haiglaõppe tingimused ja kord“ § 3.
[10] Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus § 24 lg 5.
Kas gümnaasiumis saab jääda suvetööle või klassikursust kordama?
Klassikursuse kordama ja täiendavale õppetööle jätmise võimalused põhikoolis on reguleeritud riiklikus õppekavas ning gümnaasiumi riiklik õppekava selliseid võimalusi ei anna. Küll aga on võimalik gümnaasiumis vastavalt õpilase vajadustele õpet kohandada ning õppeaega pikendada, koostades selleks õpilasele individuaalse õppekava. Individuaalses õppekavas on võimalik näiteks fikseerida, et õppeaeg vastavas klassis pikeneb augusti lõpuni või et õpilane läbib tavapäraselt ühe aasta jooksul läbitavad kursused kahe aastaga.
Kas gümnaasiumis saab võtta õppetööst puhkust?
Mittestatsionaarses õppes õppivatel õpilastel on üks kord kolme aasta jooksul õigus võtta õppetööst üks aasta puhkust.[1] Statsionaarses ehk tavalises päevaõppes õppivale gümnasistile sellist võimalust ette nähtud ei ole. Küll aga on võimalik gümnaasiumis vastavalt õpilase vajadustele õpet kohandada, sh õppekoormust vähendada ning õppeaega pikendada, koostades selleks individuaalse õppekava.
Kas ja kui palju on võimalik gümnaasiumis õppeaega pikendada?
Jah, gümnaasiumis on võimalik õpilase õppeaega individuaalse õppekavaga pikendada.
Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus ning gümnaasiumi riiklik õppekava ei sea piiranguid, kui palju seda võib teha, vaid lähtuda tuleb sellest, et tagatakse õpilasele võimetekohane õpe, sh õppe koormus ja tempo. Praktikas on gümnaasiumi statsionaarses õppes õppeaja pikendamine enam kui ühe õppeaasta võrra pigem erandlik. Kuigi ka rohkem kui ühe või kahe õppeaasta võrra pikendamine võib olla põhjendatud, kui selleks on sisuline vajadus, on üldjuhul siiski otstarbekas hoida õpingud ajaliselt võimalikult kompaktsena. Seejuures võib ka kaaluda, kas õpilase vajaduse toetab paremini statsionaarne või mittestatsionaarne õpe.
Millisel juhul on võimalik õpitulemusi vähendada või asendada või õpilast kohustusliku õppeaine õppimisest vabastada? Kuidas seda otsustatakse, kuidas kajastub tunnistusel ja mõjutab edasist õpiteed?
Õpitulemuste vähendamine või asendamine või õpilase kohustusliku õppeaine õppimisest vabastamine on võimalik üksnes Rajaleidja koolivälise nõustamismeeskonna vastaval soovitusel, kui õpilase haridusliku erivajaduse tõttu ei ole talle võimetekohase õppe tagamiseks muud võimalust.
Õpitulemuste vähendamine, asendamine ja kohustusliku õppeaine õppimisest vabastamine on gümnaasiumiastmes pigem erandlik, kuid võib vajalikuks osutuda spetsiifiliste õpivilumuste häirete, näiteks õigekirjahäire, lugemishäire, arvutamisvilumuse häire puhul. Samuti võivad mõned puuetega õpilased vajada oma erivajadusest tulenevalt näiteks liikumisõpetusest vabastamist või õpitulemuste asendamist.
Kui õpilasel on Rajaleidja otsusega õpitulemusi vähendatud või asendatud või õpilane on kohustusliku õppeaine õppimisest vabastatud, kajastub see tema gümnaasiumi lõputunnistuse hinnetelehel – vastava õppeaine juurde tehakse märge vastavalt kas „individuaalne õppekava“ või „ei olnud õppekavas“.[2] Sõltuvalt sellest, millisel õpiteel õpilane jätkata soovib ja millised on kõrgkooli sisseastumise tingimused, võivad õppekava erisused mõjutada edasiõppimisvõimalusi. Näiteks võib vähendatud õpitulemuste või õppeaine asendamise korral olla piiratud ligipääs mõnele erialale kõrghariduses, kus eeldatakse vastava õppeaine täielikku omandamist.
Õpitulemuste vähendamise ja asendamise eesmärk ei ole õppekava nõudeid lihtsustada, vaid tagada õpilasele realistlik ja võimetekohane õpitee, mis toetab tema arengut ja edasist toimetulekut.
Kes, kuidas ja mille alusel koostab õpilasele individuaalse õppekava?
Individuaalse õppekava e IÕK koostamine ja rakendamine on koolis meeskonnatöö, milles on oma roll ja vastutus nii õpetajatel, tugispetsialistidel kui ka haridusliku erivajadusega õpilase õppe koordineerijal e HEVKO-l.
IÕK koostamise algatajaks võib olla nii aineõpetaja, klassijuhataja, tugispetsialist kui ka lapsevanem või õpilane ise, kes on probleemi märganud. Esimese sammuna tuleks teavitada probleemist kooli HEVKO-t, kes kutsub kokku tugimeeskonna ümarlaua, kuhu kaasatakse õpilane ja tema vanem või eestkostja, õppealajuhataja või direktor, IÕK rakendamisega seotud õpetaja(d) ning tugimeeskonna liikmed. Esmaseks ümarlaua ülesandeks on leppida kokku erinevate osapoolte ülesanded ja vastutus. IÕK rakendamise perioodil korraldatakse regulaarselt ümarlaudu, arutamaks meetme sobivust, tulemuslikkust või muutmise vajadust.
IÕK sisu koostab õpetaja, kelle aines on õpilasel õppimisega raskusi. IÕK koostamise aluseks on ühelt poolt õpilase pedagoogilis-psühholoogilise hindamise tulemused ja teiselt poolt riiklikus ja kooli õppekavas fikseeritud taotletavad õpitulemused. Aineõpetajale on individuaalse õppekava koostamisel abiks kooli eripedagoog.
Täpsemaid juhiseid IÕK koostamiseks leiab vastavast Rajaleidja juhendmaterjalist.
Kuidas tuvastada õpitulemuste vähendamiseks õppija lähima arengu tsooni?
Õppija lähima arengu tsoon ehk lähima arengu vald (ingl zone of proximal development) on vahemaa tema tegeliku arengutaseme (mida oskab juba praegu iseseisvalt) ja võimaliku arengutaseme vahel. Et seda tuvastada, tuleb teha kindlaks tase, kus õpilane suudab ülesanded täita õpetaja või kaaslaste abiga.
Õppija lähima arengu tsooni väljaselgitamiseks tuleb esmalt hinnata õpilase olemasolevate teadmiste ja oskuste taset vastavas õppeaines. Hindamist tuleks alustada eeldatavatest õpitulemustest lähtuvalt ning kui hinnatavad pädevused ei ole jõukohased, võtta hindamise aluseks järjest madalama taseme ülesanded. Hindamiseks sobivad näiteks tasemetööd, õpetaja koostatud klassi õpitulemusi kokkuvõtvad tööd, diagnostilised testid EIS-is jne. Oluline on sealjuures tähele panna, et õpilase teadmised ja oskused võivad ühe aine osaoskuste piires olla erineval tasemel.
Hindamise tulemustest lähtudes valib õpetaja järgmise raskusastme ülesanded ja abistab õpilast nende lahendamisel. Kui õpilane tuleb valitud ülesannete lahendamisega toime õpetaja abiga (mitte etteütlemisega), siis sellise raskusastmega ülesanded ongi õpilase lähima arengu tsoonis ning lähtetasemeks tema edasise õppimise planeerimisel.
Sobivate hindamisvahendite leidmisel ning õpilase arengutaseme tuvastamisel teeb aineõpetaja koostööd eripedagoogiga, kelle ülesandeks ongi muuhulgas ka õppija arengu- ja õpioskuste taseme kindlaks tegemine.
Täpsemalt on vähendatud õpitulemustega IÕK koostamist koolist kirjeldatud Rajaleidja juhendmaterjalis.
Õppija arenguvaldadest ja õppe jõukohastamisest saab lugeda eripedagoogika õpikust (ptk. 7).
Kui õpilasel on vähendatud õpitulemused mingis õppeaines ja tema lähim arengutsoon selles õppeaines ei ole ka mitte 10. klassi tasemel, kas siis toimub vähendamine põhikooli riikliku õppekava alusel?
Ei, vähendada saab selle õppekava õpitulemusi, mille alusel õpilane õpib. Gümnaasiumis on õppe aluseks gümnaasiumi riiklik õppekava, seega vähendada saab gümnaasiumi riikliku õppekava õpitulemusi.
Õpilase olemasolevad teadmised ja oskused võivad mingis konkreetses õppeaines olla madalamad, kui põhikooli lõpetajalt eeldatakse, ning tema lähima arengu tsooni tuvastamiseks tuleb sel juhul kasutada põhikooli taseme teste. Sellele vaatamata tuleb seejärel õpilase individuaalse õppekava koostamisel aluseks võtta gümnaasiumi riiklik õppekava ning fikseerida kõikide vastava õppeaine kursuste puhul, millised riikliku õppekava õpitulemused on õpilasele saavutatavad (ja millised mitte). Näiteks võib õpilane olla kitsa matemaatika planimeetria kursuses võimeline õppima selgeks üksnes geomeetrilised kujundid ja nende põhiomadused, kuid ülejäänud ainevaldkonnakavas kirjeldatud kursuse õpitulemused jäävad talle kättesaamatuks. Või näiteks on õpilane võimeline kirjanduse kursuste raames 3-4 teose asemel läbi lugema 1-2 teost.
Kui hindamise tulemusena selgub, et vastava õppeaine kõikide kursuste puhul ei ole mitte ükski gümnaasiumi riikliku õppekava õpitulemus õpilasele saavutatav ehk ta ei suuda õpetaja abiga ühtegi gümnaasiumi riikliku õppekava õpitulemust saavutada, siis tuleb kaaluda, kas keskhariduse taseme õppimine tervikuna on sellele õpilasele jõukohane. See võib muuhulgas sõltuda ka sellest, millise õppeainega on tegemist – näiteks kui õpilasel on ületamatuid raskusi teise võõrkeele omandamisega, on võimalik ta selle õppimisest vabastada ning asendada mõne teise õppeaine kursustega. Samas on selge, et põhiainete, nagu eesti keele või matemaatika õppimisest täielikult vabastada ei saa ning kui õpilane ei ole põhiainetes võimeline mitte ühtegi gümnaasiumi riikliku õppekava õpitulemust saavutama, ei omanda ta teadmisi ja oskusi, mida keskharidusega inimestelt eeldatakse. Sel juhul tuleb edasise õppe ja arengu eesmärkide kavandamiseks õpilase ja tema vanematega vestelda, vahendada individuaalset karjääriinfot ja pakkuda karjäärinõustamist, et õpilane saaks valida endale jõukohase õpitee.
[1] Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus § 22 lg 7.
[2] Haridus- ja teadusministri määrus „Põhikooli ja gümnaasiumi lõputunnistuse ning riigieksamitunnistuse statuut ja vormid“ § 11 lg 4 p 8-9.
Kuidas saab õpetaja oma tööd korraldada gümnaasiumi klassis, kus on koos väga erinevate vajadustega õpilased?
Õpetaja ei pea kõiki õpilasi õpetama ühtemoodi, vaid korraldama õppe nii, et kõigil oleks võimalik osaleda, pingutada ja areneda. Väga erinevate vajadustega gümnaasiumiklassis aitab läbimõeldud kombinatsioon koostööst, paindlikust õpetamisest ja järjepidevast toest:
- Õpet tasub planeerida juba algusest peale mitmekesisena: pakkuda materjali eri kujul, näiteks tekstina, visuaalselt, suuliselt ja digitaalselt; anda õpilastele erinevaid võimalusi oma teadmisi näidata ning võimaldada vajadusel lisaaega, abivahendeid või ülesannete osadeks jaotamist.
- Ülesannete diferentseerimine. See tähendab, et kõigil on sama õpieesmärk, kuid selleni jõudmiseks võib olla erinev raskusaste, tempo, juhendamise hulk või väljendusviis. Samal ajal tuleb vältida püsivaid „nõrgemate” ja „tugevamate” gruppe, sest paremini toimivad vahelduvad ja mitmekesised õpirühmad.
- Koostöine õppimine: paaris- ja rühmatööd, kaaslaste juhendamine, õpijaamad ning arutelud. Rühmatöö puhul tuleb rollid, eesmärgid ja vastutus selgelt kokku leppida, et kõik õpilased päriselt panustaksid.
- Õpetaja ei pea üksi hakkama saama. Vajadusel tuleks kaasata HEVKO, eripedagoog, psühholoog, sotsiaalpedagoog, abiõpetaja või kolleegid, kes saavad õpetajat nõustada ja toetada.
- Kaasav klass vajab selget struktuuri: kokkulepitud rutiine, arusaadavaid juhiseid, sujuvaid üleminekuid, positiivset tagasisidet ja turvalist õhkkonda. Õpetaja peaks regulaarselt jälgima õpilaste edusamme ning kasutama kujundavat hindamist, et anda tagasisidet mitte ainult tulemusele, vaid ka arengule.
Õpetamisest kaasavas klassiruumis saab täpsemalt lugeda näiteks Äli Leijeni koostatud õpikust „Kaasav haridus“ ning erivajadustega õpilaste toetamisest Pille Häidkindi ja Piret Soodla koostatud õpikust „Erivajadustega õppijad Eesti haridussüsteemis: märkamine, hindamine ja õpetamine.“
Näiteid õppe diferentseerimisest eri ainevaldkondades ja õppeainetes leiab ka HTMi õppekavade materjalide veebist.
Õpetajad ja koolimeeskonnad saavad kaasava hariduse rakendamiseks koolis tuge täienduskoolitustest, mida pakuvad erinevas mahus nii Tallinna Ülikool kui ka Tartu Ülikool. Riiklikust koolitustellimusest rahastatud koolitused on osalejatele tasuta.
Kas haridusliku erivajadusega õpilasega tegeleb õpetaja ainetunni ajal? Millal saab tegeleda eraldi hariduslike erivajadustega õpilastega?
Jah, õpetaja tegeleb haridusliku erivajadusega õpilasega eelkõige ainetunni ajal viisil, mis ei eralda õpilast klassist. Näiteks kasutades õppe diferentseerimist, individuaalset juhendamist iseseisva ülesande ajal, rühmatööd ja paindlikke õppemeetodeid. Õpetaja liigub klassis ringi, pakub vajadusel lisaselgitusi, kohandab ülesandeid või annab lisatuge paralleelselt teiste õpilastega töötamisega.
Eraldi tegelemine tuge vajava õpilasega on samuti vajalik, kuid see on täiendav, mitte peamine lahendus. Seda saab teha lühiajaliselt tunni ajal (samal ajal kui teised õpilased lahendavad iseseisvat ülesannet või teevad grupitööd), tunniväliselt konsultatsiooni või individuaalse juhendamise raames või tugispetsialisti poolt nõustamise või õpiabi raames. Vajaduse korral võib teha õpilasega ka ettevalmistavaid kohtumisi, et tutvustada uut teemat või aidata õpilasel tunniks valmistuda, mis võimaldab tal tunnis teistega koos paremini osaleda.
Loomulikult peab kogu juhendatud õpe, sh vajadusel eraldi tegelemine tuge vajavate õpilastega, mahtuma õpetaja tööaja sisse. Õpetaja õigused, kohustused ja vastutus määratakse kindlaks kooli põhimääruse, tööandja kehtestatud töökorralduse reeglite, ametijuhendi ja töölepinguga.[1]
Millal ja kuidas toimub haridusliku erivajadusega õpilase õpitulemuste hindamine?
Haridusliku erivajadusega õpilase õpitulemuste hindamine toimub samadel alustel nagu kõigil teistel õpilastel – see on osa igapäevasest õppetööst ning põhineb riiklikul õppekaval ja kooli hindamiskorraldusel. Erisus võib seisneda selles, kas tulemuste tõlgendamisel lähtutakse riikliku õppekava alusel koostatud kooli õppe- ja ainekava õpitulemustest või individuaalses õppekavas fikseeritud õpitulemustest.
Kõigi õpilaste puhul tuleb õpitulemusi hinnata:
- õppeprotsessi käigus pidevalt (kujundav hindamine), et toetada õppimist ja anda tagasisidet ning
- õppeperioodi lõpus (kokkuvõttev hindamine), et hinnata õpitulemuste saavutatust.
Hindamise korraldus peab olema paindlik, arvestades õpilase õpitempot ja -vajadusi (nt pakkuda vajaduspõhiselt lisaaega, järelevastamise võimalusi, muuta ülesannete mahtu jne). Mitmekesiste hindamisviiside kasutamine võimaldab õpilastel näidata omandatud teadmisi ja oskusi sobival viisil, näiteks saab valida, kas kasutada hindamiseks kirjalikku tööd, suulist vastust, praktilist ülesannet, lõimitud projekti vm. Õppimist toetav hindamine keskendub õpilase edenemisele ja järgmistele arengusammudele, mitte ainult tulemusele ja vigadele.
Kui õpilasel on individuaalse õppekavaga õpitulemusi vähendatud või asendatud, siis hinnatakse kokkuvõtva hindamise puhul tema teadmisi ja oskusi võrreldes IÕK-s seatud õpieesmärkide ja -tulemustega. Sellisel juhul on ka gümnaasiumi lõpetamise aluseks individuaalses õppekavas määratud õpitulemuste saavutatus.[2] Kui aga õpilase õpitulemusi ei ole vähendatud ega asendatud, peab kokkuvõttev hinne peegeldama õpilase teadmisi ja oskusi võrreldes riiklikus õppekavas kirjeldatud õpitulemustega.[3]
Kust leida ressursse – aega, inimesi, oskuseid, õppematerjale, raha – õpilastele vajaliku toe pakkumiseks?
Vastavalt põhikooli- ja gümnaasiumiseadusele (§ 46 lg 1) on võimaluste loomine õpilasele vajaliku toe pakkumiseks kooli pidaja kohustus, seega kui koolis jääb ressursse puudu, tuleks esmalt pöörduda pidaja poole.
Samal ajal on oluline olemasolevaid ressursse teadlikult märgata ja sihipäraselt kasutada.
Aega saab leida eelkõige kooli töökorraldust ümber kujundades: planeerides koostööaega kolleegidega, kasutades õpiringe või kovisiooni ning jagades vastutust meeskonnas. Tunni sees aitab aega võita selge struktuur, rutiinid, diferentseeritud ülesanded ja õpilaste omavaheline koostöö (nt rühmatöö, koosõppimine).
Inimesed, kes koolis õpetajat toetada saavad, on teised õpetajad, tugispetsialistid ning kooli juhtkond. Samuti on väärtuslik partner lapsevanem, kelle teadmised lapse kohta aitavad tuge paremini kavandada. Vajadusel saab kaasata ka kooliväliseid spetsialiste ja võrgustikke. Tugispetsialistide leidmiseks avatud tööturul peab kool koostöös pidajaga pakkuma konkurentsivõimelisi töötingimusi.
Oskuseid saab arendada täienduskoolituste, mentorluse, supervisiooni ja kolleegidelt õppimise kaudu. Õpetaja ei pea kõike üksi teadma ja oskama. Praktilist tuge annavad ühisarutelud, kogemuste jagamine ning refleksioon oma töö üle.
Õppematerjale saab kohandada või luua olemasolevate ressursside põhjal: kasutada erinevaid õpikuid, digivahendeid, visuaalseid abimaterjale, lihtsustatud või laiendatud ülesandeid. Olemasolevate materjalide diferentseerimiseks saab kasutada tehisintellekti tööriistu.
Kokkuvõttes ei seisne küsimus ainult ressursside vähesuses, sest ressursse ei ole kunagi piiramatult, vaid ka olemasolevate ressursside targas kasutamises ja koostöös. Õpetaja toetamisel on oluline võimalus teha regulaarset koostööd kolleegidega, jagada vastutust ning arutada ühiselt klassi ja õpetamisega seotud küsimusi. See aitab vähendada tunnet, et õpetaja jääb keeruliste olukordade lahendamisel üksi. Kui õpetaja tegutseb meeskonna osana ning kasutab paindlikke õpetamisviise, on võimalik pakkuda vajalikku tuge ka mitmekesises klassis.
Kui õpilasele on antud soovitus teha hindelisi töid eraldi ruumis, siis kes temaga seal koos on, kui õpetaja on samal ajal ülejäänud klassi juures?
Tegemist on töökorraldusliku küsimusega, mis tuleb lahendada kooli tasandil. Üks võimalus on kasutada abipersonali – näiteks saab õpilane sooritada hindelist tööd eraldi ruumis mõne teise õpetaja või koolitöötaja järelevalve all. Teine võimalus on pakkuda õpilasele töö sooritamiseks võimalus muul ajal aineõpetaja juuresolekul. Kolmas võimalus on koostada hindeline töö selliselt, et õpilane saab seda sooritada kodus või muus enda vajadustele vastavas keskkonnas, ilma et teda peaks samal ajal valvama. Kindlasti on võimalusi veel ja kooli tugimeeskond ning juhtkond peab õpetajat sobiva lahenduse leidmisel toetama.
Kas on olemas reaalseid näiteid keerulistest olukordadest, kuidas kaasavat haridust on edukalt rakendatud?
Jah, kaasavat haridust rakendavad edukalt koolid üle Eesti iga päev ja näiteid, kuidas keerulisi olukordi on kõikide õpilaste vajadusi silmas pidades hästi lahendatud, leiab paljudest koolidest. Oluline on mõista, et kuigi kaasava hariduse rakendamine võib tunduda keeruline, ei ole kaasavale haridusele inimõigusi ja sidusat ühiskonda silmas pidades alternatiivi.
Vaata ka videot, kus on kaasavat haridust ja selle rakendamist täpsemalt selgitatud.
Kas kool tohib õpilaselt gümnaasiumisse kandideerimise avalduses küsida infot tema hariduslike erivajaduste või õppekorralduslike erisuste kohta põhikoolis?
Ei, sest selleks puudub õiguslik alus. Erivajaduste kohta käivad andmed on sisuliselt terviseandmed ehk need tuleb lugeda eriliigilisteks isikuandmeteks, mille töötlemine on lubatud vaid selge õigusliku aluse olemasolul (vt ELi isikuandmete kaitse üldmääruse 2016/679 artikkel 9 ja isikuandmete kaitse seaduse § 20).
Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus (PGS) annab koolile õiguse neid andmeid töödelda üksnes õppe kohandamiseks õpilase individuaalsete vajaduste ja võimete järgi ja toe rakendamiseks ning ainult vajalikus mahus (§ 37 lg 1 ja § 49 lg 3). Need eesmärgid eeldavad, et isik on juba kooli õpilane. Vastavaid andmeid näeb kool Eesti Hariduse Infosüsteemis kõigi oma õpilaste kohta "Erivajadused ja tugiteenused" lehel oleva nupu "Ajalugu" abil.
Kuna sisseastumise eesmärk on kandidaatide hindamine, mitte õppe korraldamine, ei ole selliste andmete küsimine kandideerimise avalduses vajalik, sest kõigil on võrdne õigus konkureerida gümnaasiumi astumiseks, seda ka juhul, kui nende õppekorraldus põhikoolis on olnud tavapärasest erinev (PGS § 27 lg 3). Samuti on kõigil gümnaasiumidel kohustus õpet õpilaste individuaalsete vajaduste ja võimete järgi kohandada (PGS § 37 lg 1) ning õppe korraldamisel kaasava hariduse põhimõtetest lähtuda (PGS § 46).
Kokkuvõttes võib vastuvõtuprotsessis küsida üksnes neid andmeid, mis on vältimatult vajalikud, et kandidaatide teadmisi ja oskusi objektiivsetel alustel hinnata ning tagada kõigi võrdne kohtlemine.
Kuidas tagada kõigi õpilaste võrdne kohtlemine olukorras, kus gümnaasiumisse kandideerivad ka õpilased, kelle õpitulemusi on põhikoolis vähendatud?
Kui kandidaatide teadmisi ja oskusi hinnatakse üksnes tunnistuse hinnete või lõpueksamite tulemuste põhjal, kuid õppekava õpitulemused, mille omandatust hinded ja eksamid peegeldavad, on kandidaatidel erinevad, võib tekkida ebavõrdse kohtlemise olukord. Seega on vastuvõtuprotsessis võrdse kohtlemise tagamiseks põhjendatud, kui vähendatud õpitulemustega õppekava alusel põhikooli lõpetanud kandidaatide teadmisi ja oskusi hinnatakse vastuvõtus eraldi. Kuna gümnaasiumisse vastuvõtutingimused peavad põhinema objektiivsetel ja eelnevalt avalikustatud kriteeriumidel (PGS § 27 lg 3), tuleks sel juhul kooli vastuvõtukorras reguleerida, kuidas toimub selliste õpilaste teadmiste ja oskuste hindamine. Näiteks on seda teinud Tartu Tamme Gümnaasium oma vastuvõtukorras. Selleks ei pea kõigilt sisseastujatelt täiendavaid andmeid küsima, sest vähendatud või asendatud õpitulemustega põhikooli lõpetamisele viitab õpilase andmetes ühtse põhikooli lõpueksami asemel sooritatud koolieksam (põhikooli lõpueksamite määrus § 10 lg 3), mille kohta on märge hinnetelehel (sama määruse § 11 lg 4 p 14).
Milliseid andmeid näeb gümnaasium õpilase 9. klassi lõputunnistusel/ hinnetelehel talle osutatud toe ja õppes tehtud kohanduste kohta?
Kool näeb õpilase põhikooli lõputunnistuse hinnetelehelt, kui õpilane on sooritanud ühtse põhikooli lõpueksami asemel koolieksami – see viitab, et õpilasel on vastavas õppeaines koolivälise nõustamismeeskonna soovitusel individuaalse õppekavaga vähendatud või asendatud põhikooli riikliku õppekavaga taotletavaid õpitulemusi. Kool näeb ka, kas õpilane on lõpetanud põhikooli riikliku õppekava või põhikooli lihtsustatud riikliku õppekava alusel. Muid andmeid õpilasele õppes tehtud kohanduste kohta gümnaasium enne ei näe, kui õpilane on kooli vastu võetud ja kooli õpilasena EHISesse kantud.
Miks ei näe gümnaasium õpilasele põhikoolis osutatud toe kohta rohkem infot juba vastuvõtu ajal?
Selle põhjuseks on eelkõige õpilaste isikuandmete kaitse ja võrdse kohtlemise tagamine vastuvõtuprotsessis. Kui koolil oleks juurdepääs detailsele infole õpilase varasemate erivajaduste või tugimeetmete kohta juba vastuvõtu ajal, tekiks oht, et otsuseid mõjutavad asjaolud, mis ei ole seotud kandidaadi tegelike teadmiste ja oskustega sisseastumise hetkel. See võib viia õpilaste ebavõrdse kohtlemiseni või kaudse diskrimineerimiseni nende erivajaduste tõttu. Seetõttu on kehtiv korraldus teadlikult üles ehitatud nii, et vastuvõtt toimub võrdsuse põhimõttel ning alles pärast kooli vastuvõtmist saab kool ligipääsu infole, mille abil hinnata õpilase toevajadust.
Kas kool tohib jätta kandidaadi gümnaasiumisse vastu võtmata, kui kõik kohad täis ei ole?
Jah, gümnaasium seab oma vastuvõtutingimused ise ning tohib seada lävendi, mida ületamata kandidaat õppima ei pääse, isegi kui kõik õppekohad pole täidetud.
Samas peavad vastuvõtutingimused olema objektiivsed, põhjendatud ja eelnevalt avalikustatud ning lähtuma eelkõige sellest, kas kandidaadil on eeldused gümnaasiumi riikliku õppekava õpitulemuste omandamiseks. Lävendi eesmärk ei peaks olema valida välja „parimaid“, vaid hinnata, kas õpilane on valmis gümnaasiumiõpinguteks.
Seetõttu peaks kool lävendi seadmisel vältima põhjendamatult kõrgeid nõudeid, mis võivad piirata õpilaste ligipääsu gümnaasiumiharidusele. Arvestada tuleks, et erineva tausta ja õpikogemusega õpilastel, sh hariduslike erivajadustega õppijatel, võib oma võimekuse näitamine toimuda erineval viisil.
Kool ei tohi jätta õpilast vastu võtmata tema erivajaduse tõttu, vaid peab tagama, et vastuvõtutingimused võimaldavad hinnata kõigi kandidaatide tegelikku õpivõimekust ning tagavad võrdse kohtlemise.
Kas haridusliku erivajadusega õpilased sooritavad riigieksameid samadel tingimustel kõigi teistega?
Haridusliku erivajadusega õpilased võivad sooritada riigieksameid samadel tingimustel teistega, kuid vajaduse korral on võimalik rakendada eritingimusi. Eksami eritingimuste eesmärk on tasandada õpilase toevajadusest tulenevaid takistusi eksami sooritamisel, mitte anda talle põhjendamatut eelist teiste õpilaste ees. Eritingimus on kohane siis, kui selle rakendamine teeb õpilaste sooritused vaatamata toevajadusele võrreldavaks ja seab õpilased seeläbi võrdsesse olukorda.
Kes saavad sooritada riigieksameid eritingimustel?
Riigieksamit saavad eritingimustel sooritada üldist, tõhustatud või erituge saavad gümnaasiumilõpetajad, kellele on sarnaseid meetmeid rakendatud ka igapäevases õppetöös gümnaasiumi vältel. [1] Eritingimuste taotlemiseks ei ole vaja meditsiinilisi tõendeid.
Eritingimusi võimaldatakse kooli direktori põhjendatud otsusega ja eksameid korraldava asutuse ehk Haridus- ja noorteameti nõusolekul. Nõusoleku andmise aluseks on muuhulgas õpilase andmed Eesti Hariduse Infosüsteemis, mistõttu on väga oluline, et kui õpilane saab gümnaasiumiõpingute ajal tuge, oleks selle kohta tehtud märge EHISesse.
Milliseid riigieksamite eritingimusi saab taotleda?
Riigieksami sooritamiseks võimaldatakse lõpetajale toe vajadusest tulenevalt ühte või mitut järgmist eritingimust:
- anda lisaaega kuni 15 minutit ühe astronoomilise tunni kohta;
- viia eksam läbi eraldi ruumis;
- kasutada puhkepausi kuni 10 minutit ühe astronoomilise tunni kohta;
- kasutada ilma õigekirjakontrollita arvutit õpilasel, kes ei saa kirjutada või kelle käekiri on raskesti loetav;
- lubada vastuste üleskirjutamist tugiisiku poolt, kui õpilane ei saa kirjutada;
- lugeda eksamiküsimused ja tekst ette nägemispuudega või lugemisraskusega õpilasele;
- anda eksami korralduse kohta kirjalikke juhtnööre;
- hinnata emakeele eksamitööd diferentseeritult kirjutamisraskusega õpilasel;
- muuta eksamitöö kirja suurust või koostada eksamitöö punktkirjas nägemispuudega õpilasele;
- valmistada eksamitöö ette ja viia läbi ilma kuulamis- ja suulise osata kuulmispuudega õpilasele;
- kasutada eksami korralduslikus osas viipekeele tõlki;
- valmistada eksamitöö ette ja viia läbi ilma suulise osata raske kõnepuudega õpilasele;
- valmistada ette ja viia läbi individuaalsest õppekavast lähtuv eksamitöö juhul, kui koolivälise nõustamismeeskonna otsusega on õpilasel riiklikus õppekavas sätestatud taotletavaid õpitulemusi vähendatud või asendatud;
- valmistada ette ja viia läbi individuaalsest õppekavast lähtuv eksamitöö eesti keeles teise keelena madalamal kui B2 keeleoskuse tasemel juhul, kui õpilane Eestis õppinud eesti õppekeelega koolis või keelekümblusklassis vähem kui 3 aastat.
Erandjuhtudel on võimalik õpilase toe vajadusest tulenevalt kohaldada ka muid eritingimusi, mis tuleb eksamile registreerides Harnoga kooskõlastada.[2]
Kuidas toimub riigieksamite eritingimuste taotlemine?
Kool esitab eritingimused kinnitamiseks Harnole testide andmekogu kaudu hiljemalt jooksva õppeaasta 30. jaanuariks.
Juhul, kui mõnele õpilasele taotletakse individuaalse õppekava alusel eksamitöö koostamist (kui õpilasel on õpitulemusi vähendatud või asendatud või ta on Eestis õppinud vähem kui 3 aastat), tuleb Harnot vastavast eritingimusest teavitada hiljemalt jooksva õppeaasta 1. novembriks. See on vajalik, et eksamite korraldusmeeskond jõuaks õigeaegselt individuaalse õppekava alusel eraldi eksamitöö koostada.
Kui eritingimuste rakendamise vajadus ilmneb pärast eksamile registreerimist ja õpilasele ei ole sarnaseid meetmeid rakendatud tema igapäevases õppetöös ning Eesti Hariduse Infosüsteemis puudub märge tema toe saamise kohta, esitab kool viivitamata eksameid korraldavale asutusele põhjendatud taotluse testide andmekogus.[3]
Kuidas teeb individuaalse õppekava alusel õppiv õpilane riigieksamit?
Kui individuaalse õppekavaga on õpilase õpitulemusi vähendatud või asendatud, saab talle taotleda individuaalsest õppekavast lähtuva eksamitöö ette valmistamist. Sellisel juhul, kui Harno annab vastava nõusoleku, koostatakse õpilasele eraldi riigieksamitöö, mis vastab tema individuaalsele õppekavale. Riigieksamitunnistusele tehakse vastava aine taha märge „individuaalse õppekava alusel“.[4]
Kui individuaalse õppekava alusel õppiva õpilase õpitulemusi ei ole muudetud, ehk IÕK-s on fikseeritud näiteks üksnes tavapärasest erinev õppekorraldus, jääb eksamitöö samaks ning vajadusel on võimalik taotleda muid eritingimusi eksami sooritamiseks.
Kuidas toimub eesti keele eksam kui õpilasel on eesti keeles kirjalikud õpitulemused asendatud suulistega?
Kirjalike õpitulemuste asendamine suulistega tähendab riikliku õppekava õpitulemuste muutmist, mida tohib teha üksnes juhul, kui kooliväline nõustamismeeskond (Rajaleidja) on andnud vastava soovituse. Sel juhul on olukord sarnane, nagu mistahes muu juhtum, kus õpilane õpib sellise individuaalse õppekava alusel, millega on tema õpitulemusi vähendatud või asendatud – õpilasele saab taotledaindividuaalsest õppekavast lähtuva eksamitöö ette valmistamist ning eksam toimub sellele vastavalt.
Gümnaasiumis õppivate õpilaste puhul on sellised juhtumid äärmiselt erandlikud.
Kuidas hinnatakse riigieksamil hariduslike erivajadustega õpilasi?
Hariduslike erivajadustega õpilasi hinnatakse riigieksamil üldjuhul täpselt samamoodi nagu kõiki teisi õpilasi. Eritingimusi on võimalik kohaldada eksami läbiviimisele ning eksamitöö võib olla lähtuvalt individuaalsest õppekavast teistsugune, kuid see ei too kaasa erisusi hindamises. Ainsaks erandiks on siinkohal olukord, kus kirjutamisraskustega õpilasele on taotletud emakeele eksamil eritingimust eksamitöö diferentseeritud hindamiseks.[5] Diferentseeritud hindamine emakeele eksamil tähendab sellisel juhul näiteks ühte tüüpi vältevigade lugemist üheks veaks.
Millal tuleb hakata vajalikke uuringuid tegema, et hariduslike erivajadustega õpilane saaks teha eksamit eraldi ruumis?
Riigieksami eritingimuste taotlemiseks pole vaja teha eraldi uuringuid, vaid neid võimaldatakse õpilasele, kellele onsarnaseid meetmeid rakendatud ka igapäevases õppetöös gümnaasiumi vältel. Seega, kui õpilane on igapäevases õppetöös saanud sooritada hindelisi töid eraldi ruumis, saab sedasama taotleda talle ka eksamiks.
Eraldi ruum võib olla vajalik, kui õpilase sotsiaalse ärevuse tase ei võimalda tal teistega samas ruumis eksamit teha. Samuti võivad eraldi ruumi vajada õpilased, kes vajavad tähelepanu suunamiseks ja keskendumiseks võimalikult vaikset ja teistest eraldatud keskkonda.
Kui eelmiste aastate tööd on Harno kodulehel üleval, et õpilased saaksid harjutada, siis kust leiab harjutusmaterjali tööde kohta, mis on mõeldud hariduslike erivajadustega õpilastele?
Õpilastele, kelle õpitulemusi on Rajaleidja otsusega vähendatud või asendatud ja kellele valmistatakse selle tõttu ette tavapärasest erinev eksamitöö, ei koostata ühesugust eraldi eksamit, vaid iga sellise õpilase eksam vastab tema individuaalsele õppekavale. Sel põhjusel ei ole ka Harno kodulehel üleval vastavaid eelmiste aastate eksameid. Harjutusmaterjal peaks vastama õpilase individuaalsele õppekavale, mis on iga sellise õpilase puhul erinev.
Tegemist on siiski väga erandlike juhtudega ning valdava osa hariduslike erivajadustega õpilaste eksamitöö on täpselt samasugune, nagu kõigil teistel, neil lihtsalt on selle sooritamiseks rohkem aega või eraldi ruum või lisapausid või muud eritingimused, mida nad vajavad.
Kuidas kajastuvad õppimise ja eksamite erisused gümnaasiumi lõputunnistusel?
Gümnaasiumi lõputunnistusel kajastuvad järgmised erisused:
- Kui õpilase õpitulemusi on koolivälise nõustamismeeskonna otsusega vähendatud või asendatud, tehakse vastavate õppeainete juurde märge „individuaalne õppekava“;
- Kui riigieksamitöö on koostatud vastavalt individuaalsele õppekavale, tehakse vastava riigieksamiaine taha märge „individuaalse õppekava alusel“;
- õppeainete puhul, kus koolivälise nõustamismeeskonna soovitusel oli õpilane kooli poolt õppeainest vabastatud, märgitakse hinde kohale „ei olnud õppekavas”.
Muud õppimise erisused gümnaasiumi lõputunnistusel ei kajastu.[6]
[1] Haridus- ja teadusministri määrus „Tasemetööde ning põhikooli ja gümnaasiumi lõpueksamite ettevalmistamise ja läbiviimise ning eksamitööde koostamise, hindamise ja säilitamise tingimused ja kord ning tasemetööde, ühtsete põhikooli lõpueksamite ja riigieksamite tulemuste analüüsimise tingimused ja kord“ § 34 lg 1 ja 3.
[2] Sama määruse § 34 lg 1 ja lg 2.
[3] Sama määruse § 34 lõiked 4-6.
[4] Haridus- ja teadusministri määrus „Põhikooli ja gümnaasiumi lõputunnistuse ning riigieksamitunnistuse statuut ja vormid“ § 14 lg 2 p 3¹.
[5] Määruse „Tasemetööde ning põhikooli ja gümnaasiumi lõpueksamite ettevalmistamise ja läbiviimise ning eksamitööde koostamise, hindamise ja säilitamise tingimused ja kord ning tasemetööde, ühtsete põhikooli lõpueksamite ja riigieksamite tulemuste analüüsimise tingimused ja kord“ § 34 lg 1 p 8.
[6] Haridus- ja teadusministri määrus „Põhikooli ja gümnaasiumi lõputunnistuse ning riigieksamitunnistuse statuut ja vormid“
Mis on suuremad muutused, mida õppimiskohustuse reformi rakendamine gümnaasiumidele kaasa toob?
Muutunud on koolist väljaarvamise alused – gümnaasium ei saa õppimiskohustuslikku õpilast edasijõudmatuse või kodukorra rikkumise tõttu koolist välja arvata.[1] Selle asemel tuleb õpilasele tagada tema võimetekohane õpe ja vajadustele vastav tugi. Õppe kohandamine õpilase individuaalsete vajaduste ja võimete järgi ning õpilase vajaduspõhine toetamine ei ole samas gümnaasiumide jaoks uued kohustused.[2]
Täpsustatud on ka kooli kohustust seirata puudumisi ja mida teha, kui õpilane on korduvalt põhjuseta puudunud ning tal on selle tõttu tekkinud õppevõlgnevused. Sellises olukorras peab kool:
- hindama, kas õpilasele antav tugi on piisav või on vaja lisatuge ning kas selleks tuleb kaasata ka kohalik omavalitsus;
- otsustama, kas õpilasele on vaja individuaalset õppekava;
- vaatama üle ja vajadusel muutma individuaalset õppekava, kui õpilane juba õpib selle alusel;
- selgitama, kas õpilane vajab karjääriinfot või karjäärinõustamist;
- pidama õpilase ja tema perega vestlusi, et toetada tema edasise õppimise ja arengu eesmärkide seadmist.
Kui kool on kõiki võimalikke tugimeetmeid juba rakendanud, kuid need pole avaldanud mõju või neid ei ole võimalik rakendada põhjusel, et kool pole õpilase või tema vanematega viie päeva jooksul kontakti saanud, tuleb pöörduda järgmiste meetmete rakendamiseks õpilase elukohajärgse valla- või linnavalitsuse poole. Selleks tuleb lisada Eesti Hariduse Infosüsteemi märge väljalangemisohus olevast õpilasest.[3]
Gümnaasiumi põhiülesanne ei ole siiski pikema õppimiskohustuse kehtestamisega muutunud – nii nagu seni, on ka edaspidi gümnaasiumi ülesandeks toetada noore kujunemist iseseisvaks, vastutustundlikuks ja mitmekülgseks inimeseks ning valmistada teda ette edasiseks õpiteeks, tööeluks ja ühiskonnas toimetulekuks. Gümnaasium aitab õpilasel leida oma huvid ja tugevused ning annab teadmised, oskused ja väärtused, mis võimaldavad jätkata õpinguid kõrg- või kutsehariduses.[4]
Kui kool ei saa enam õppimiskohustuslikku õpilast õppest välja arvata, siis mida teha kodukorda rikkuvate gümnasistidega, kelle käitumine ohustab teisi?
Kool võib rakendada põhjendatud, asjakohaseid ja proportsionaalseid tugi- ja mõjutusmeetmeid. Tugimeetmeteks võivad olla näiteks arenguvestlus, individuaalse õppekava rakendamine, tugispetsialistide teenuste osutamine või käitumise tugikava koostamine. Mõjutusmeetmetena võib rakendada näiteks õpilase käitumise arutamist, kirjalikku noomitust, ajutist õppes osalemise keeldu ja teisi põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 58 lg 3 loetletud meetmeid.
Käitumise tugikava koostamiseks leiab põhjalikud juhised Tartu Ülikooli juhendmaterjalist.
Milline on õppenõustaja ja teiste tugispetsialistide roll pikema õppimiskohustuse rakendamisel?
Tugispetsialistide roll õpikohustuse pikendamisega ei muutu – nii nagu enne, on ka pikema õppimiskohustuse puhul tugispetsialistide ülesandeks toetada õppija arengut ja toimetulekut, selgitades välja tema abi- ja toetusvajadused ning kavandades sobivaid sekkumisi. Tugispetsialist teeb tihedat koostööd õpetajate, teiste spetsialistide ja perega, nõustab õppeprotsessi kohandamisel, toetab õppijat individuaalselt või rühmas ning aitab kujundada õppija vajadusi arvestavat õpi- ja kasvukeskkonda.
Täpsemalt on tugispetsialistide ülesanded kirjeldatud haridus- ja teadusministri määruses „Tugispetsialistide teenuse kirjeldus ja teenuse rakendamise kord“.
Kuidas saavad õppimiskohustust 18. eluaastani täita tervise- ja õpiraskustega noored?
Õpilased, kes on põhikooli riikliku õppekava alusel põhikooli lõpetanud, saavad vastavalt oma huvidele ja võimetele õppimist jätkata keskhariduse tasemel gümnaasiumis või kutseõppeasutuses. Intellektipuudega või väga suurte õpiraskustega noored, kellele keskhariduse tasemel õppimine ei ole jõukohane, saavad õppida kutseõppe õppekavadel, kus omandatakse kutseoskused ilma keskhariduseta. Hooldus- ja toimetulekuõppes õppivate laste õppeaega põhikoolis on pikendatud, nii et nemad on põhikooli lõpetades oma õppimiskohustuse juba täitnud ning mõned kutseõppeasutused pakuvad ka toimetulekuõppijatele sobivaid õppekavasid, kus seejärel õppimist jätkata.
Igal gümnaasiumil ja kutseõppeasutusel on kohustus õpet vastavalt õpilase individuaalsetele vajadustele kohandada ning tugispetsialistide teenuseid pakkuda. Näiteks kui õpilasel on raskuste tõttu vajalik õppekoormust ajutiselt vähendada ja/või õppeaega pikendada, saab seda individuaalse õppekavaga teha nii gümnaasiumis kui ka kutsekoolis. Koolivälise nõustamismeeskonna soovitusel tuleb gümnaasiumis rakendada tõhustatud tuge või erituge, terviseseisundist tulenevat koduõpet või vähendada või asendada riikliku õppekava õpitulemusi.[5]
Mida teha õppimiskohustuslike gümnaasiumiõpilastega, kes eriti ei vaevu koolis käima?
Kui õpilane tuleb vaatamata puudumistele õppimisega hästi toime ja tal ei teki selle tõttu mahajäämust õpitulemuste saavutamisel, ei pea midagi tegema. Kui aga tekib mahajäämus, tuleb koheselt reageerida – õpilase ja tema vanematega vestelda, tuge pakkuda ning vajadusel õpet kohandada. Kindlasti on oluline välja selgitada põhjus(ed), miks õpilane koolis ei käi ja tegeleda just puudumiste põhjustega, kaasates selleks vajadusel ka kohalikku omavalitsust.
Kui õpilase puudumise põhjuseks näib olevat lihtsalt vähene motivatsioon, siis ka sellel on põhjused, mida koolil ja õpetajatel on enamasti võimalik mõjutada õpikeskkonna kujundamise kaudu. Õpimotivatsioonist ja selle toetamisest saab lähemalt lugeda ja/või kuulata näiteks järgmistest artiklitest:
- Seitse müüti motivatsioonist - Õpetajate Leht
- Õppimisega seotud motivatsioon – Edujategu5
- oppimine_ja_opetamine_3_kooliastmes_1.pdf (lk 51-58; kirjutatud III kooliastme kontekstis, kuid oluline teave ka gümnaasiumiõpetajatele)
- Õpimotivatsioon III osa - Mõte
Kuidas peaks olema korraldatud puudumiste seiramine, sh koordineerimine kohaliku omavalitsusega?
Koolil on kohustus pidada õppest puudumiste üle arvestust. Kui õpilane puudub kahe nädala jooksul õppest korduvalt põhjuseta ning tal on õppevõlgnevusi, peab kool esmalt hindama, kas seni õpilasele osutatud tugi on piisav või peaks rakendama täiendavaid meetmeid. Kui kool on omalt poolt kõik võimaliku teinud, kuid see pole andnud tulemusi või kui kool pole saanud õpilase/tema vanemaga viie päeva jooksul kontakti, peab kool tegema EHISesse vastava õpilase kohta väljalangemisohu märke. Sellega liigub sekkumise koordineerimise vastutus üle kohalikule omavalitsusele, kes võtab juhtumi üle ja kaasab kooli vastavalt vajadusele õpilase mure lahendamisse.[6] Koolil on alati võimalik juba ennetavalt kohaliku omavalitsuse poole pöörduda, kui on näha, et laps või tema pere vajab õppimiskohustuse täitmiseks sotsiaalhoolekandelist, lastekaitselist või muud abi, mida kool ise ei saa pakkuda.
Kas gümnaasiumihariduse eesmärk on muutunud? Kas me enam ei valmista õpilasi ette kõrghariduse omandamiseks?
Gümnaasiumihariduse eesmärk on seatud riiklikus õppekavas: gümnaasiumis on õpetuse ja kasvatuse põhitaotlus, et õpilased leiaksid endale huvi- ja võimetekohase tegevusvaldkonna, millega siduda enda edasine haridustee. Gümnaasiumi ülesanne on luua tingimused, et õpilased omandaksid teadmised, oskused ja väärtushoiakud, mis võimaldavad jätkata tõrgeteta õpiteed kõrgkoolis või kutseõppeasutuses.[7]
Samas on gümnaasiumihariduse alusväärtuseks ka õpilase individuaalsetest eripäradest ja isiklikest huvidest tulenevate haridusvajaduste rahuldamine ning igale õpilasele võimaluste loomine tema võimete maksimaalseks arenguks.[8]
See tähendab, et gümnaasium ei ole suunatud üksnes kitsalt kõrghariduseks ettevalmistamisele, vaid laiemalt õpilase valmisoleku kujundamisele elukestvaks õppeks ja teadlikeks valikuteks oma edasise haridustee kujundamisel. Kõrgharidus on jätkuvalt üks peamisi jätkuteid, kuid mitte ainus. Sama oluline on valmisolek jätkata õpinguid kutseõppes või liikuda paindlikult erinevate õpiteede vahel.
Kaasava hariduse põhimõttest lähtudes tähendab see ka, et gümnaasium peab looma õppimisvõimalused erinevate võimete ja vajadustega noortele. Kõik õpilased ei pea olema tugevad kõigis õppeainetes ega liikuma täpselt sama tempoga, kuid see ei tohi saada takistuseks gümnaasiumis õppimisele, kui õpilasel on võimekus omandada keskharidus.
Kuidas vältida hariduse taseme devalveerumist olukorras, kus haridusliku erivajadusega õpilased võtavad kogu õpetaja tähelepanu?
Kaasava hariduse eesmärk ei ole õppekava taset alandada, vaid tagada, et kõik õpilased jõuaksid võimetekohaste õpitulemusteni. Hariduse „taseme devalveerumise“ oht ei tulene hariduslike erivajadustega õpilaste kaasamisest, vaid sellest, kui õpet ja tuge ei korraldata süsteemselt.
Oluline on, et vastutus õpilaste toetamise eest ei jääks üksnes aineõpetaja kanda. Kool peab tagama toimiva tugisüsteemi, kus õpetajat toetavad tugispetsialistid, HEVKO ning vajadusel ka teised õpetajad. Samuti aitab õpetaja töökoormust tasakaalustada diferentseeritud õpe, selged töökorralduslikud kokkulepped ning vajadusel täiendavad ressursid (nt abiõpetaja, väiksemad rühmad).
Kaasav haridus ei tähenda, et kogu tähelepanu suunatakse ühele õpilasele teiste arvelt. Vastupidi, eesmärk on korraldada õpe nii, et iga õpilane saaks vajalikku tuge, samal ajal säilitades õppe kvaliteedi kogu klassi jaoks. Hariduse ressursid on oma olemuselt solidaarsed ehk erinevate õpilaste vajadusi ei saa seada omavahel väärtusjärjestusse ega käsitleda nii, nagu ühe õpilase toetamine toimuks automaatselt teiste arvelt. Hästi toimiv kaasav õpe toetab ka teisi õpilasi, arendades näiteks iseseisvust, koostööoskusi ja vastutust oma õppimise eest.
Seega ei ole lahenduseks erivajadustega õpilaste õpetamisest loobumine või nõuete alandamine, vaid õpetamise ja toe parem korraldamine kogu kooli tasandil.
Kas on kavas kehtestada hariduslike erivajadustega õpilastele lihtsustatud õppekava ka gümnaasiumis?
Ei. Kui õpilane vajab üldkeskhariduse omandamiseks õppes kohandusi, on neid võimalik talle individuaalse õppekavaga teha. Lihtsustatud õppekava on mõeldud intellektipuudega inimestele, kellele keskharidus ei ole reeglina jõukohane – nemad saavad pärast põhikooli lõpetamist suunduda kutsehariduse õppekavadele, kus omandatakse kutseoskused ilma keskhariduseta.
Mis on keskhariduse standard ja kui palju võib õppekava kohandada ja vähendada, et tegemist oleks keskharidusega?
Üldkeskhariduse standardi seab gümnaasiumi riiklik õppekava, mille kohaselt on gümnaasiumi lõpetamisel saavutatavad õpitulemused kooskõlas Eesti kvalifikatsiooniraamistiku 4. tasemel kirjeldatud üldnõuetega.[9]
Vastavalt Eesti kvalifikatsiooniraamistiku kirjeldusele tähendab see, et lõpetaja:
- Mõistab õpitud valdkonna fakte ning tunneb mõisteid ja seaduspärasusi.
- Seostab tööprotsesse ja selle taga olevaid seaduspärasusi õpitud valdkonna tavapärase praktikaga, teeb omandatud teadmiste põhjal lihtsamaid loogilisi järeldusi.
- Kasutab sobiva teabe leidmiseks infootsingu eri meetodeid ning kasutab leitut asjakohaselt.
- Saab aru, et õppimine on tema enda vastutus.
- Kasutab mitmekesiseid töövahendeid ja tehnoloogiaid tavapärastes ja osaliselt uutes olukordades.
- Valdab spetsiifilisi töövõtteid.
- Kavandab tööprotsesse ja rakendab neis ohutusnõudeid.
- Juhib enda tööd ning juhendab kaaslasi tavaolukordades ja meeskonna piires.
- Märkab ja analüüsib tavapäraseid vigu ja probleeme ning pakub välja põhjendatud lahendusvõimalusi oma pädevuse piires.
- Väljendab oma mõtteid ja arusaamu selgelt, võtab suhtlemises initsiatiivi.
- Mõtestab saadud tagasisidet, korrigeerides oma tegutsemist põhjendatud juhtudel.
Seega võib öelda, et kui õpilane on kirjeldatud pädevused omandanud, vastavad tema teadmised ja oskused keskhariduse standardile isegi siis, kui ta õppis individuaalse õppekava alusel, millega tema õpitulemusi võrreldes riikliku õppekava õpitulemustega vähendati või asendati.
Kas on mingi vanusepiir, millest alates ei arvestata õpilase erivajadustega? Mis vanuseni saavad õpilased (sh täiskasvanuõppes) pöörduda Rajaleidjasse?
Ei, kaasav haridus on Eesti hariduses läbiv põhimõte ning kõikidel haridustasemetel ja -liikides tuleb õpilase erivajadustega arvestada, ehkki erinevatel haridustasemetel on täpsed regulatsioonid ning õppeasutuste kohustused mõnevõrra erinevad. Kõik õppijad võivad pöörduda Rajaleidjasse õppenõustamisele. Kooliväline nõustamismeeskond annab soovitusi siiski üksnes alushariduses ja üldkeskhariduses õppivatele õpilastele (sõltumata vanusest).
Millised on ministeeriumi meetmed, et tagada piisav arv tugispetsialiste (psühholoogid, eripedagoogid) ka väljaspool suuri tõmbekeskusi?
Tugispetsialistide järelkasvu tagamiseks viib Haridus- ja Teadusministeerium ellu õpetajate järelkasvu tegevuskava ning tegevust „Haridus- ja noortevaldkonna töötajate esma- ja täiendusõpe ning järelkasv“ (HANO). Tugispetsialistide erialadel on vastuvõtuarve suurendatud 2019/2020 õppeaastast. Lisaks on loodud stipendiumi võimalus ja lähtetoetus alustavale spetsialistile. Samuti on tugispetsialistide järelkasvu toetamiseks kavas muuta regulatsiooni selliselt, et veel õppivad tugispetsialistid saavad tugispetsialisti abidena töötada.
Tugispetsialistide erialadele ülikoolides on suur konkurss ning võib öelda, et neid koolitatakse piisavalt. Pigem on probleemiks, et lõpetanud ei jõua kooli, milles omakorda mängivad suurt rolli tugispetsialistide töötingimused, mille korraldamine on eeskätt kooli ja pidaja vastutus.
Lisainfo
Õppekorraldust reguleerivad õigusaktid
Euroopa Eriõppe ja Kaasava Hariduse Agentuur
Eesti on Euroopa Eriõppe ja Kaasava Hariduse Agentuuri liige. Agentuur on mittetulunduslik ja Euroopa Liiduga mitteseotud ühendus, mis koondab hariduslike erivajaduste õpilaste õppe ning kaasava hariduse edendamisest huvitatud riike Euroopas. Agnetuuri eesmärk on töötada välja ühtsed poliitilised suunised hariduslike erivajadustega õppurite paremaks õppekorralduseks ning kaasava hariduspoliitika rakendamiseks, toetudes sealjuures liikmesriikide kogemustele ning heale praktikale. Agentuur viib läbi nii lühi- kui pikaajalisi projekte ning uuringuid, millest on võimalik osa võtta kõikidel liikmesriikidel.
Viimati uuendatud 10.07.2026
