Esimene september on üks väheseid päevi aastas, mil pea terves Eestis alustavad inimesed justkui otsast peale.
Mõni läheb kooli esimest korda, mõni viimast. Mõni seisab esimest korda klassi ees õpetajana. Ja mõni lapsevanem avastab juba esimesel nädalal, et tema teadmised matemaatikast ei ole päris nii värsked, kui ta arvas.
Aga selles päevas on midagi väga eestilikku.
Me oleme väike riik, kellel pole kunagi olnud liiga palju inimesi, maavarasid ega muid suuri eeliseid. Meie kõige kindlam vara on olnud uudishimulik ja haritud eestlane.
Ja just praegu on uudishimu eriti tähtis.
Me elame ajal, mil tehisaru oskab kirjutada kirjandit, lahendada võrrandit ja anda sekunditega vastuse peaaegu igale küsimusele. See võib tekitada kiusatuse küsida: aga milleks siis üldse õppida?
Aga võib-olla on õige hoopis küsimus vastupidine: kui vastused muutuvad odavaks, siis mis muutub kalliks?
Hea küsimus.
Iseseisev mõtlemine. Oskus aru saada, millal masin eksib. Loovus. Süvenemine. Teise inimese mõistmine. Ja julgus öelda: „Ma ei tea veel, aga ma tahan teada.“
Neid asju ei saa ühe klikiga alla laadida.
Seepärast soovin sel kooliaastal õpilastele uudishimu ja natuke ulakust mõtlemises. Ärge leppige alati esimese vastusega.
Õpetajatele soovin loovust ja vastupidavust. Mõnikord sünnib ju kõige parem õppimine just siis, kui tund läheb natuke teises suunas, kui plaan ette nägi.
Ja meile, täiskasvanutele, soovin nutikust mitte ehitada lastele kooli ja õppimist ainult selle maailma järgi, milles meie üles kasvasime.
Nende maailm tuleb teistsugune.
Meie ülesanne on anda neile teadmised, kompass ja enesekindlus, et nad selles maailmas oma tee leiaksid.
Head kooliaastat!
Olgu selles rohkem küsimusi, avastusi ja rõõmu kui valmis vastuseid.
