Haridusvaldkonna arengukavas kuni aastani 2035 on sihiks seatud õigus kvaliteetsele ja kaasavale haridusele. See tähendab, et haridus on kättesaadav ja ligipääsetav, õppimine on toetatud ja õpivõimalused vastavad õppijate võimetele ja vajadustele. Hariduskorraldus peab toetama ka ühiskonna sidusust. 

Eesti hariduskorralduse juhtiv põhimõte on kaasava hariduskorralduse rakendamine. Kaasava haridus all peetakse eelkõige silmas inimese põhiõigust kvaliteetsele haridusele. Euroopa Eriõppe ja Kaasava Hariduse Agentuuri käsitluse kohaselt on kaasava hariduse eesmärgiks tagada kõigile õppijatele võimalus tähendusrikka ja kvaliteetse hariduse omandamiseks kodulähedases koolis koos teiste omaealiste õpilastega. Kõige üldisemalt taotleb kaasav hariduskorraldus kõigi ühiskonnaliimete sotsiaalset kaasatust ühiskonnaelus.

Õppekorralduses tähendab kaasava hariduse põhimõtete järgimine seda, et õpilase elukohajärgses haridusasutuses arvestatakse õppurite individuaalsete akadeemiliste ja sotsiaalsete võimete ja vajadustega ning tagatakse vajalike tugisüsteemide kättesaadavus. 

Hariduslike erivajadustega õpilaste õppe ajalugu on olnud keerukas ning olnud tihedalt seotud sellega, milline on olnud iga riigi inimõiguste arengu tase ning ka ajale iseloomulikud teadmised või oskused selles valdkonnas. Hariduslike erivajadustega õpilaste haridusekorralduse arengus on läbitud nii pikaajalise tõrjumise ja isegi hävitamise perioode, samuti eriasutustesse paigutamise ajajärke. Maailma arenenud riikides võib kaasava haridust lugeda eelkõige inimarengu emantsipatsiooni väljenduseks. Hariduslike erivajadustega inimeste eristava hariduskorralduse problemaatilisusele juhtisid esimest korda laiema avalikkuse tähelepanu kaks USA eripedagoogika professorit, Burton Blatt ja Lloyd Dunn. Burton Blatt avaldas 1966. aastal koos fotograaf Fred Kaplaniga fotograafilise essee Jõulud purgatooriumis, milles näitas erivajadustega inimeste asutuste olukorda 1965. aasta jõulude ajal. Lloyd Dunn avaldas 1968. aastal eripedagoogikas ühe enimtsiteeritud artikli „Special Education for the Mildly Retarded – Is Much of It Justifiable?“, milles seadis kahtluse alla sel ajal levinud eripedagoogilised püüdlused eraldada teistest erinevalt õppijad neile parema pakkumise eesmärgil, millega kaasnes aga etnilise või kultuurilise vähemuse ülesesindatus eriõppes ning sildistamine. 

Kui kaasaegsetes arenenud riikides saab kaasava hariduse mõtte alguseks lugeda 1960ndate lõppu, siis Eesti territooriumile jõudis kaasamine tänapäevase inimõigusliku põhimõttena alles vabariigi taastamisel, seadusandlusesse selge põhimõttena 2010. aastal vastu võetud Põhikooli- ja gümnaasiumiseadusesse. 

Kui kaasavat haridust, kui ideed on keerukas inimõigusi arvestavalt kahtluse alla seada, kaasneb vaieldamatult erineva tasemega pingeid selle rakendamisel. Oluline on mõista, et kaasav haridus ei tähenda sugugi seda, et kõik erivajadusega õpilased õpiksid alati tavaklassis. Sõltuvalt õpilasest võib tema areng nõuda pikemaid või lähemaid perioode, mil õpe on korraldatud tavapärasest erinevalt. Küll aga on oluline, et alati on tavapärasest erineva õpet saatmas järgmised põhimõtted: lühimaks vajalikuks ajaks ja pidevalt otsides võimalust liikuda õppekorralduses järjest tavapärasema lahenduse poole. 

Kaasamist saab lugeda edukaks siis, kui see sisaldab endas füüsilist seotust, funktsionaalset ning ka psühholoogilist ja sotsiaalset kaasatust. Need on olemuslikud eeldused, et jõuda ühiskondliku kaasatuseni. Erinevate vajadustega õpilaste läbimõtlemata mehhaaniline kokku paigutamine ei ole kaasamine ega saa olla õppimise või õpetamise seisukohast edukas.

Kaasava hariduskorralduse rakendamine

Kaasavat haridust toetavate hoiakute kujundamine

Kaasava hariduse edendamisel on väga oluline ühiskondlike mõttemallide muutus. See puudutab nii lapsevanemaid, õpetajaid, koolijuhte, koolipidajaid kui ka kaasõpilasi ja laste sotsiaalset keskkonda laiemalt.

Kõikidel õpilastel on õigus elada kodus,  õppida koos eakaaslastega elukohajärgses koolis ja saada kvaliteetset haridust. Kool koos kooli pidajaga vastutab selle eest, et eriline õpilane saaks talle vajalikku tuge nii, et tema õppimine tavaklassis koos teistega ei takista teiste õpilaste õigust saada kvaliteetset haridust. 

Sallivuse kujundamine erivajadustega inimeste suhtes algab juba lasteaias. Teised lapsed harjuvad erivajadusega õpilasega koos õppides teadmisega, et me olemegi kõik erinevad ja mõned on teistest veelgi erilisemad. Kuidas neid väärtusi kujundatakse, sõltub paljuski täiskasvanute suhtumisest: lapsevanemate, kasvatajate ja õpetajate eeskuju on siinkohal ülioluline. Tolerantsuse kasvatamine on väärtuskasvatuse põhiline ülesanne ning paljud koolid on liitunud algatustega Väärtuspõhine Kool, Hea Kool ja Kaasav Kool.

Õpetajate valmisoleku tagamine kaasava hariduse põhimõtete rakendamisel

Kaasava hariduse põhimõte on sätestatud põhikooli- ja gümnaasiumi- seaduses alates 2010. Individuaalsed õppekavad ja õpilastele kohandatud õpe on õpetajatele tuttavad teemad, millega on töötatud juba aastaid.  Kui õpilasel on erisusi, ei pea mitte tema kohanema kooliga, vaid kool temaga.

Ka õpetaja kutsestandard näeb ette töötamist erivajadustega lastega ning sellekohase esmase ettevalmistuse õpetajad oma põhikoolituse jooksul ka saavad. Õpetajatele, kes on oma õpingud lõpetanud varem, on võimaldatud täiendusõpet kaasava hariduse teemadel – see on olnud riigi pakutava täiendusõppe üks prioriteete juba aastaid. Lisaks saavad koolid taotleda raha kogu koolimeeskonna sisekoolitusteks. Koolide pidajate ja koolijuhtide väljakutseks on innustada õpetajaid koolitustel omandatut ellu viima. Õpetajate töökorraldus on kooli otsustada ning kasutada saab erinevaid lahendusi: mitme õpetajaga õpetamist klassiruumis, abiõpetajate või õpetajate abide rakendamine jne. Õpetaja on koolis küll võtmeisik, aga see ei tähenda, et tema üksi kõige eest vastutab. Oma roll on siinkohal kanda ka kooli juhtkonnal, -pidajal ja tugispetsialistidel. 

Õpetajate toimetulekut mõjutavad oluliselt rida asjaolusid, millele peaks õppeasutuse tööd korraldades tähelepanu pöörama. Edukate praktikate puhul on õpetajal võimalus saada abi või toetust klassiruumis, olgu selleks abiõpetaja, õpetaja abi või tugiisik. Õpetajatel on vaja kontakttundide välist aega õppetöö ettevalmistamiseks, aruteludeks kolleegide või tugispetsialistidega. Töökultuur peab andma õpetajale võimaluse arenguks – lubatud peab olema eksimine, ebaõnnestumine ja õigus teha vigu, õpetajad vajavad ausat toetust. 

Lapsevanemate hoiakutega arvestamine erituge vajavate laste õpetamisel tavakoolis ja -klassis

Kõigil õpilastel on õigus õppida elukohajärgses koolis ja tavaklassis. Nii nagu ei ole lapsevanemal põhjust sekkuda lapse klassikaaslaste soolise, sotsiaalmajandusliku tausta vm tunnustega seoses, ei ole alust sekkumiseks ka teise õpilase abivajadusest lähtuvalt. Igal lapsel on õigus haridusele kodule lähimas koolis. Kui kooli või klassi õppekorraldus ei taga lapsele tingimusi selle õiguse realiseerimiseks, on põhjust kooli pidajaga/kooliga aru pidada. Kõigi meie õigused on piiratud teiste õigustega – klassiruumis tähendab see seda, et õppekorraldus peab tagama kõikide õiguse ja võimaluse haridust omandada. Solidaarsuse põhimõte tähendab siin aga seda, et abivajaja saab endale vajaliku ja seda ei käsitleta teiste arvelt saaduna. Piltlikult öeldes: kui üks õpilane klassis vajab prille, ei pea teised neid kandma ega tundma ennast millestki ilmajäetuna.

Õpilased ei ole homogeenne grupp, vaid neil on palju erisusi. Sallimatus teistsuguste suhtes tuleneb sageli oskamatusest, teadmatusest, ebakindlusest ja kogemuste puudumisest. Seetõttu ei osata reageerida või halvemal juhul reageeritakse üle. Lapsevanematel võib olla  kartus kaotada «nende teistsuguste» pärast oma lapse heaolu. Samas on seda suhtumist võimalik muuta, kui lapsevanematele anda infot klassis õppivate õpilaste erisustest ning sellest, kuidas on korraldatud tuge vajavate laste õpe ning näidata, et nende laps ei jää seetõttu millestki ilma. Väga häid tulemusi on andnud koolides korraldatud puudespetsiifilised koolitused või vestlusringid lastevanematele. Ka Rajaleidja keskuste spetsialistid koostöös koolidega ja puuetega laste vanematega on selliseid üritusi korraldanud.

Nii ministeeriumil, koolitajatel, koolipidajatel kui kooli juhtkonnal tuleb panustada sellesse, et muutuks ühiskonna, aga ka kooli ja lapsevanemate suhtumine ja hoiak. Tihtilugu otsitakse põhjusi, mille alusel kedagi välja jätta, selle asemel, et püüda leida lahendusi, kuidas kaasata. Võtmesõnadeks on koostöö ning lapse vajadustest lähtuvalt võimaluste loomine. Kui suudame luua turvalise, kõikide laste emotsionaalseid vajadusi arvestava ja arendava õpi- ja koolikeskkonna, siis kujunevad praegused noored ja tulevased lapsevanemad  õnnelikumaks, avatumaks ning erisustega arvestavamaks.

Õpilaste vajadustest ja võimetest lähtuvad õppimisvõimalused

Õpe korraldatakse õpilase toe vajadusest ja mahust lähtuvalt

Igal õpilasel võib õpingute vältel tekkida vajadus saada täiendavat tuge õpetajalt või tugispetsialistilt ning seda peab olema võimalik kohe korraldada. Pea iga viies üldhariduskooli õpilane (kokku ca 29 000 õpilast) vajab õppimisel täiendavat toetust, kellest suuremal määral tuge (tõhustatud ja erituge) vajavad ca 9000 õpilast.

Põhikoolis ja gümnaasiumis pakub kool õpilasele, kellel tekib takistusi koolikohustuse täitmisel või mahajäämus õpitulemuste saavutamisel, üldist tuge, so individuaalset lisajuhendamist, tugispetsialistide teenust, õpiabitunde individuaalselt või rühmas.

Kui sellest ei piisa ja õpilane vajab tõhustatud või erituge, kaasatakse õpilase toe vajaduse hindamisse Rajaleidja keskuste koolivälised nõustamismeeskonnad ja spetsialistid haridus-, sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonnast: eriarstid, kliinilised logopeedid, psühholoogid, sotsiaaltöötajad jne. Rakendatava toe maht ja sisu ei sõltu niivõrd õpilase meditsiinilisest diagnoosist või määratud puudest, kuivõrd sellest, millist õppekorraldust ja tugiteenuseid ta vajab.

Lapse koolivalmidusega arvestamine

Kui lapse tunnetus- ja õpioskused, sotsiaalsed ning enesekohased oskused ei ole õpingute alustamiseks vajalikul määral välja kujunenud või laps vajab haigusest, traumast või tervisehäirest tulenevalt pikaajalist ravi ning lapse terviseseisund ei võimalda tal igapäevases õppetöös osaleda, saab laps õppima asuda aasta hiljem.

Keskmiselt vajab aastas koolikohustuse edasilükkamist ca 450 õpilast. Siiani on nende otsuste aluseks olnud õpilase terviseprobleemid. Lapse arengut tuleb hinnata terviklikult, samavõrra võivad takistada õpilase edukat hakkamasaamist koolis sotsiaalsed, tunnetus- ja õpioskused. Laps võib olla küll füüsiliselt täiesti terve, kuid oma individuaalse arengu mõttes vajada aega, et tunda koolist ja õppimisest täit rõõmu. Selliseid lapsi ei ole väga palju, aastas paarikümne lapse ringis. Enamasti on tegemist ikkagi tervisest tulenevate probleemidega ja tihti on probleemid komplekssed.

Õpilase individuaalsusega arvestamine

Õpetaja ülesanne on jälgida õpilase arengut ja toimetulekut koolis ning vajaduse korral kohandada õpet õpilase individuaalsete vajaduste ja võimete järgi. Kool võib teha õpilast õpetades muudatusi või kohandusi õppeajas, õppesisus, õppeprotsessis ja õppekeskkonnas. Õpilase individuaalsusega arvestamiseks saab õpilasele koostada Individuaalse õppekava. Õppekava koostatakse mistahes koolis või klassis väga erinevatel juhtudel. Selle võib koostada ühes, mitmes või kõikides õppeainetes. Abiks õpetajale on koostatud juhendmaterjal "Individuaalne õppekava kui õpilase individuaalse arengu toetamise üks tugimeede".

Eriklasside ja -rühmade moodustamine on paindlik: hindamisel on fookuses toe vajadus, iseloom ja maht, mitte varem kehtinud õpilaste täituvuse piirmääradega eriklassi liigid

Õpilaste arvu rühmas või klassis määrab kooli direktor, arvestades õpilaste toe vajadust, iseloomu ja mahtu, haridusliku erivajadusega õpilase õppe koordineerija ja/või koolivälise nõustamismeeskonna soovitusi.si ja laste sotsiaalset keskkonda laiemalt.

Ühele õpilasele keskendatud õppe võimalus

Kuigi üks ühele õppe rakendamine on teatud juhtudel ainuvõimalik, tuleb seda kasutada lühima vajaliku aja jooksul. Ka täna on ühele õpilasele keskendunud õpet soovitatud olukordades, kus oleks sobivam kasutada õpetamise mudelit osaliselt või tervikuna väiksemas rühmas. On oluline, et õpilast püütakse võimaluse korral igal juhul kaasata tugiisikute, tugispetsialistide, abiõpetajate toel väiksema rühma töösse ja mõningatel juhtudel ka tavaklassi tundidesse. Riigieelarveliste tegevuskulude toetuse lisamisega luuakse senisest suuremad võimalused ka tugiteenuste korraldamiseks. On ju selge, et äärmuslikel juhtudel, kus õpilane õpib kas osaliselt või täielikult teistest eraldi,  on tugiteenuste roll sageli määrava tähtsusega. Rahastamine ei tohiks motiveerida õpilaste eraldamist, vaid peaks motiveerima õpilasi igal sobival võimalusel kaasatuna tegutsema. On ju iga meetme rakendamise eesmärk püüda õppurit võimalikult rohkem sotsialiseerida ja harjutada ühiskonnas toime tulema.

Hariduslike erivajadustega õpilaste hindamine

Hariduslike erivajadustega õpilaste puhul on oluline koostöös õpilase ja lapsevanemaga kindlaks määrata, milliseid oskusi ja teadmisi õpilaselt eeldatakse ja kuidas neid hinnatakse. Lähtuda tuleb põhimõttest, et motiveeritud ja sihikindla õppimise korral on õpilasel võimalik saada hindeid „rahuldavast“ kuni „väga heani“. Kui õpilasel on lubatud õppeprotsessi käigus kasutada teatud eritingimusi (sõnaraamatute, valemite, arvuti kasutamine, rohkem aega töö sooritamiseks jne), siis rakendatakse samu tingimusi ka kontrolltööde, tasemetööde ja põhikooli lõpueksamite sooritamisel. Hariduslike erivajadustega õpilaste lõpueksamite eritingimustel sooritamise info leiab Haridus- ja Noorteameti kodulehelt

Lisaõpe põhikooli lõpetanule

Kooli pidajale võib pakkuda lisaõpet põhikooli lõpetanutele, kellele tulenevalt hariduslikust erivajadusest on vaja pakkuda täiendavat ettevalmistust ja tuge õppe sujuvaks jätkamiseks või tööturule üleminekuks. Lisaõpe kestab ühe õppeaasta. Lisaõppes osalejale võimaldatakse juhendatud õpet, mis koosneb üldhariduslikust õppest, kutsealasest ettevalmistusest ning sotsiaalsete ja enesekohaste oskuste arendamisest. Kutsealast ettevalmistust tehakse koostöös kohase kutseõppeasutuse või tööandjaga. Igale õpilasele koostatakse üleminekuplaan, kus määratakse tema konkreetne õppe sisu ja päevakava.

Tugiteenuste kättesaadavuse tagamine

Individuaalse toe vajaduse väljaselgitamine ja kooli poolt tagatavad tugimeetmed

Kui õpilasel ilmneb toe vajadus, teavitatakse sellest vanemat ning kool teeb vanema nõusolekul õpilasele pedagoogilis-psühholoogilise hindamise. Õpetajad ja tugispetsialistid (eripedagoog, sotsiaalpedagoog, psühholoog, logopeed) hindavad õpilase õpihuvi ja motivatsiooni, õpioskusi, õpilase tugevaid ja nõrku külgi erinevates õppeainetes ja sotsiaalsetes oskustes, tunnetustegevust, emotsionaalset seisundit ja käitumist koolis. Vajadusel tehakse koostööd teiste valdkondade spetsialistidega ning soovitatakse täiendavaid uuringuid.

Kui õpilasel on pikemaajalisest puudumisest või muudest põhjustest tingitud ajutised õpiraskused; kirjutamis- või lugemisraskused; probleemid, mis on tingitud sotsiaalmajanduslikest põhjustest, tervislikust seisundist või psüühilistest traumadest jne, pakub kool üldist tuge, so individuaalset lisajuhendamist, tugispetsialistide teenust, õpiabitunde individuaalselt või rühmas.

Kui kooli tagatud üldine tugi ei anna õpilase arengu seisukohalt soovitud tulemusi, siis on võimalik koolivälise nõustamismeeskonna soovitusel rakendada õpilasele tõhustatud või erituge. Tõhustatud toe või eritoe rakendamiseks tuleb pöörduda Rajaleidja koolivälise nõustamismeeskonna poole ja saada asjakohane soovitus (suunised, kuidas ja millist tuge täpsemalt rakendada).

Tõhustatud tuge vajab eelkõige õpilane, kel on püsiv õpiraskus, kõnepuue, psüühika- ja käitumishäire või mõni muu puue või tervislik seisund, mille tõttu ta vajab pidevat tugispetsialistide teenust.  Reeglina koostatakse talle individuaalne õppekava ühes, mitmes või kõigis õppeainetes. Üldjuhul kaasatakse tõhustatud tuge vajavad õpilased tavaklassi, kuid nad õpivad osalise õppeajaga kas individuaalselt või vastavas tasemerühmas, kus kasutatakse eripedagoogilise sekkumise põhimõtteid, milliseid järgitakse ka koosõppes tavaklassiga. Õpilast toetavad tugispetsialistid, vajadusel pakuvad talle klassis individuaalselt tuge ka õpetaja või abiõpetaja tugispetsialistide soovituste kohaselt.

Kui koolis on piisav hulk samas vanuses ja sarnasel arengutasemel õpilasi, kes vajavad spetsiifilist õppekorraldust, nt lihtsustatud õppe rakendamise puhul, saab õpet korraldada ka eriklassis eripedagoogi juhendamisel.

Erituge rakendatakse õpilastele, kes tulenevalt raskest puudest/liitpuudest või raskest ja püsivast psüühikahäirest vajavad väga spetsiifilist õppekorraldust ning ressursimahukaid tugiteenuseid ehk puudespetsiifilist õppekorraldust, õppekeskkonda, õppemetoodikat, õppevahendeid ja õppes osalemiseks järjepidevat ning süsteemset tugispetsialistide teenust lõimituna sotsiaal- ja/või tervishoiuteenustega. Kaasatuna tavaklassi vajavad nad osaajalist eraldi õpet individuaalselt või rühmas või pidevat individuaalset toetamist klassis. Õppe võib korraldada ka eriklassis.

Tugispetsialistide teenuse kättesaadavus

Õpilase arengu toetamiseks tagatakse koolis õpilasele vajadusel vähemalt eripedagoogi, logopeedi, psühholoogi ja sotsiaalpedagoogi teenus. Teatud piirkondades on ilmnenud puudus tugispetsialistidest. Samas, olemasolevad tugispetsialistid ei tööta sageli täiskoormusega, sest väikestes maakoolides täiskoormusega spetsialiste ei vajatagi. Heaks praktikaks on kujunemas tugispetsialiste koondamine kohalike omavalitsuste üksustesse, mis teenindavad ühe piirkonna koole.

Keskuse kaudu tugiteenuseid osutades saavad tugispetsialistid rohkem keskenduda erialasele tööle ja rohkemad lapsed saavad tuge. Väiksema õpilaste arvu puhul võib omavalitsuste poolt ühiselt peetav, näiteks maakonnapõhine tugiteenuste keskus olla jätkusuutlikum kui ühe omavalitsuse keskus.

Tugispetsialisti peamine ülesanne on õpilaste erivajaduste tuvastamine ning õpetajate nõustamine, kuidas kohandada õpet, milliseid õppematerjale ja metoodilisi võtteid kasutada. Põhiline vastutus erivajadustega õpilaste õppe korraldamisel on õpetajal. HTM-i tellitud uuringust nähtus, et õpetajad tunnevad suurt puudust just abistavast tugipersonalist nagu abiõpetajad ja tugiisikud. Riik suurendab koolipidajate võimekust, andes senisest suuremat rahalist tuge, kohalik omavalitsus otsustab koostöös kooli(de)ga, kuidas tagada tugiteenuste kättesaadavus parimal moel.

2018. aastast on lähtetoetust oodatud taotlema lisaks õpetajakoolituse lõpetanutele ka erialase kõrgharidusõppe lõpetanud tugispetsialistid. Lähtetoetuste kohta loe täpsemalt siit.
 

Koolide ja õpetajate valmisolek tuge vajavate õpilaste toetamisel ja kaasamisel

Õppekvaliteedi tagamiseks tuleb kõiki osapooli – õpetajaid, koolijuhte, koolipidajaid, aga ka lapsevanemaid – tuge vajavate laste õppekorralduse teemadel koolitada ja nõustada. Riik on seadnud hariduslike erivajadustega õpilaste õppekorraldusega seonduvad teemad õpetajate täienduskoolituse prioriteediks. Täpsema info koolitusvõimaluste kohta leiab näiteks Haridus- ja Noorteameti täienduskoolituste kalendrist, Tartu Ülikooli täiendusõppe lehelt ja Tallinna Ülikooli koolituskalendrist.

Lapsele ja perele teenuse pakkumisel abistavad koole sotsiaalvaldkond rehabilitatsiooniteenustega ja tervishoiuvaldkond. Lisaks tagab riik parema ligipääsu tugispetsialistide teenusele, andes selleks kohalikele omavalitsustele olulisel määral raha juurde.

Info toe vajaduse ja rakendatud meetmete kohta EHISes

Eesti Hariduse Infosüsteemis on koolipidajale ja koolile vanema nõusolekul nähtavad koolivälise nõustamismeeskonna soovitused tugiteenuste ja koolikorralduslike meetmete rakendamiseks.  Samuti saavad kool ja koolipidaja näha, milliseid meetmeid kool on õpilase toetamiseks varem rakendanud. Kui õpilane vahetab kooli või asub õppima järgmisele haridustasemele, on haridusasutusele, kus õpilane õpinguid jätkab, nähtavad viimase kolme aasta jooksul koolivälise nõustamismeeskonna soovitused ning eelmises koolis rakendatud meetmed. Loe lähemalt juhendmaterjali õpilaste toetamisest koolis.  

Riik toetab erivajadustega laste õpet täiendava rahastusega

Õppe rahastamise toetamisel lähtutakse õpilase toe vajadusest

Kohalikele omavalitsustele eraldatakse valitsuse määruse alusel lisaks haridustoetusele ka toetust tõhustatud tuge ja erituge vajavatele õpilastele. See hõlmab nii kõrgemas määras õpetajate palgatoetust kui ka tegevuskulu toetust. Tegevuskulu toetus aitab katta tuge vajava õpilase õppetöö läbiviimisega seotud kulu, sh tugiteenuseid, kohandatud õppematerjale, -vahendeid ja -keskkonda. Riigieelarvest antav arvestuslik toetus õpilase kohta lähtub toe vajaduse ulatusest. Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus näeb ette, et haridustoetust saab kasutada vaid selleks ettenähtud sihtotstarbeks. Haridus- ja Teadusministeerium saab teha järelevalvet selle üle, kas tuge vajavatele lastele on ka tuge pakutud.

Riigieelarvest lisanduv tegevuskulu toetus ühe õpilase kohta

Riigieelarvest antav arvestuslik toetus õpilase kohta lähtub toe vajaduse mahust. Kohalike omavalitsuste keskmine tegevuskulu määr korrutatakse põhikoolides tõhustatud tuge vajava lapse puhul koefitsiendiga 1,0 ja eritoe puhul koefitsiendiga 4,0. Üldkeskhariduses korrutatakse tegevuskulu määr tõhustatud toe puhul koefitsiendiga 1,7 ja eritoe puhul koefitsiendiga 4,0. Näiteks eritoe puhul on tegevuskulu toetuse arvestus 2022. aastal  järgmine: tegevuskulu toetus: 96 eurot (keskmine tegevuskulu piirmäär kuus) *12 kuud *4,0 koefitsient 4 608 eurot õpilase kohta aastas.

Tegevuskulu toetus on mõeldud katma tõhustatud ja erituge vajavate õpilaste õppetöö läbiviimisega seotud kulu, sh abiõpetaja, õpetaja abi rakendamine, tugispetsialistide individuaalne nõustamine ja toe tagamine nii õpilastele, lapsevanematele kui õpetajatele, kohandatud õppematerjalid ja -vahendid, koolis vajaminevad individuaalseks kasutamiseks mõeldud abivahendid, kohandatud keskkonnad jne.
Toetusfondi kaudu antakse alates 2018. aastast ca 3,1 mln kohalike omavalitsuste  tulubaasi kasvuks, et  üldist tuge vajavate laste tugiteenuste kättesaadavust  parandada ning tagada tugispetsialistidele väärikas töötasu.

Koolipidajad saavad toetust kaasava hariduse põhimõtete elluviimiseks

Kaasava hariduse taristu arendamiseks on võimalik taotleda toetust nii ehituseks, sisustamiseks kui ka õppevahendite ja õppematerjalide soetamiseks: näiteks eraldiseisvate klasside või teraapiatubade rajamiseks, individuaal- või grupitööks sobilikuks mööbliks, õppeasutuse õueala kujundamiseks ja kohandamiseks, kaldteedeks ja liftideks, samuti õppevahenditeks.

Kaasava hariduse toetuse taotleja võib olla nii kohalik omavalitsus kui ka erakooli pidaja. Kaasava hariduse meetme maht on 9,5 miljonit eurot. Meedet kaasrahastatakse Euroopa Sotsiaalfondist ja riigieelarvest, meetme rakendusüksus on Riigi Tugiteenuste Keskus. Projekt kestab 2023. aastani. Kavandamisel on uue meetme avamine mahus 12 miljonit eurot.

Kohalikud omavalitsused saavad toetust integreeritud tugiteenuste arendamiseks

Toetuse andmise eesmärk on suurendada kohalike omavalitsuste suutlikkust pakkuda ebasoodsas olukorras olevatele lastele ja noortele tugiteenuseid, mis ennetavad nende varast haridusest väljalangemist ning edendavad kaasatust hariduses. Taotlusvooru eelarveline maht on 1, 7 miljonit eurot.  Meedet rahastatakse EMP/Norra toetuste programmist „Kohalik areng ja vaesuse vähendamine“. Tegevused kestavad kuni 2024. aasta aprilli lõpuni. Täpsemalt saab lugeda siit

Riigi järelevalve

Õpe peab olema tulemuslik ja kvaliteetne

Hariduse kättesaadavuse ja sellele võrdsetel alustel juurdepääsetavuse tagamist, õppe ja kasvatuse korraldamist ning selle kvaliteeti ja tulemuslikkust saab hinnata järelevalves. Järelevalvet koolieelsete lasteasutuste, üldhariduskoolide ja kutseõppeasutuste ja nende pidajate tegevuse õiguspärasuse üle teeb Haridus- ja Teadusministeeriumi välishindamisosakond.

Välishindamisosakonna ekspertide töökorraldus lähtub piirkondadest – iga maakonna jaoks on ekspert, kes lahendab maakonna koolidega seotud kaebusi, nõustab koole ja pidajaid, osaleb järelevalve läbiviimisel ja on kontaktisikuks piirkondlikele võrgustikele (nt koolijuhtide ühendused, omavalitsusliidud, Rajaleidja keskused). Sellise tööjaotuse tulemusena on ministeerium piirkondlike ekspertide kaudu hästi kursis koolide tegevuse ja ka probleemidega.

Lisaks sellele jälgitakse pidevalt kooli poolt sisestatud andmeid Eesti Hariduse Infosüsteemis õpilaste tugisüsteemide osas ja võrreldakse neid koolivälistelt nõustamismeeskondadelt saadud infoga. Neil juhtudel, kus EHISe põhjal leitakse, et kooli poolt märgitud meetmed ei ole vastavuses soovitustega, selgitatakse täpsemalt asjaolusid ja nõustatakse kooli õpilasele toe pakkumisel. Süsteemselt õpilasele toe pakkumata jätmisel algatatakse vajadusel järelevalvemenetlus.

Lahendusteni viiv koostöö tagab õpilase arengu ja edasijõudmise

Erimeelsuste ja tekkinud murede korral on oluline erinevate osapooltega suhelda. Infoliikumine ja tulemuslik koostöö tagavad kõikide osapoolte teadlikkuse, mille abil saab tagada süsteemse õpilase toetamise. Erinevate otsuste tegemisse peab olema kaasatud lapsevanem ja eakohaselt ka õpilane ise. Toetust ja lisainformatsiooni saab küsida kooli pidajalt.

Erinevate kaebuste ja probleemide lahendamisel väärtustavad välishindamisosakonna eksperdid koostööd, kaasates alati kõik asjassepuutuvad osapooled.

Hariduslike erivajadustega laste riigikoolid

Euroopa Eriõppe ja Kaasava Hariduse Agentuur

Eesti on Euroopa Eriõppe ja Kaasava Hariduse Agentuuri liige. Agentuur on mittetulunduslik ja Euroopa Liiduga mitteseotud ühendus, mis koondab hariduslike erivajaduste õpilaste õppe ning kaasava hariduse edendamisest huvitatud riike Euroopas. Agnetuuri eesmärk on töötada välja ühtsed poliitilised suunised hariduslike erivajadustega õppurite paremaks õppekorralduseks ning kaasava hariduspoliitika rakendamiseks, toetudes sealjuures liikmesriikide kogemustele ning heale praktikale. Agentuur viib läbi nii lühi- kui pikaajalisi projekte ning uuringuid, millest on võimalik osa võtta kõikidel liikmesriikidel.

Viimati uuendatud 19.01.2024