Õppimine

2013/2014. õppeaasta sügisel jõustunud kõrgharidusreform ühtlustas kõigi sisseastujate jaoks tasuta kõrghariduse omandamise võimalused.

Jõustunud muudatused õppeasutuste rahastamisel ja õppeteenustasuta õppimisel puudutavad avalik-õiguslikke ülikoole, riigi rakenduskõrgkoole ja Eesti Infotehnoloogia Kolledžit.

Erakõrgkoolidele riik üldjuhul tegevustoetust ei eralda, millest tulenevalt peab erakõrgkoolis õppides õppemaksu reeglina ise tasuma.

Õppima asumine

Vastuvõtutingimused on kõrgkoolide kodulehtedel leitavad tavaliselt pool aastat enne õppetöö algust, seega on piisavalt aega tutvuda konkreetsete sisseastumistingimustega, mille kehtestab iga kõrgkool ise.

Erinevates kõrgkoolides õpetatakse sageli sarnaste nimetustega erialasid. Oluline on arvestada, et ainult õppekava nimetuste alusel ei tohiks valikut teha. Kõrgkoolide kodulehtedel on kirjeldatud, mida seal õpetatakse ja kuidas õppetöö toimub. Ära on toodud ka õppekavad, kust on näha erialade eesmärgid, õpetatavad ained ja õpiväljundid.

Üldjuhul kehtestavad kõrgkoolid sisseastumislävendid, mille ületanud immatrikuleeritakse üliõpilasteks. Näiteks kui õppekava sisseastumislävend on 70 punkti 100-st, immatrikuleeritakse kõik 70 punkti ületanud. Sisseastumislävendi punktide arvestamisel võtab kõrgkool arvesse vastavate riigi- ja vajadusel sisseastumiseksamite tulemusi ning mõnedel õppekavadel ka gümnaasiumi lõputunnistuse keskmist hinnet..

Teatud juhtudel võib kõrgkool kehtestada ka ülempiiri, millest rohkem üliõpilasi vastu ei võeta ja sisseastujatest moodustatakse pingerida. Näiteks võetakse õppekavale vastu 30 parimat sisseastujat. Pingereapõhist vastuvõttu võib õppeasutus kasutada olukorras, kus üliõpilaste rühma suurus on otseselt seotud õppetöö läbiviimise võimalustega (näiteks praktikabaasidega seotud piirangud, õppeklasside mahutavus vms).

Osadele õppekavadele kandideerimiseks tuleb sooritada sisseastumiseksam ning mõnedel õppekavadel on üheks vastuvõtutingimuseks gümnaasiumi lõputunnistuse keskmine hinne.

Õppekava täitmisel saab arvestada ka varasemaid õpi- ja töökogemusi. VÕTA kohta täpsemalt

Õppekavade valiku ja hindamistulemuste kohta vaata täpsemalt SA Archimedese strukturiüksusena tegutseva Eesti Kõrghariduse Kvaliteediagentuuri kodulehelt.

Õppekoormus ja -vormid

Õppekoormus

Kõrgkoolis võib toimuda täiskoormusega, osakoormusega või eksternõpe.

Täiskoormusega õppides täidab üliõpilane iga õppeaasta lõpuks õppekava arvestuslikust mahust vähemalt 75% (60-45 ainepunkti õppeaastas), osakoormusega õppides jääb õppemaht 50-75% vahele (30-44 ainepunkti õppeaastas). Nominaalajaga lõpetamiseks peab üliõpilane igal semestril läbima oma õppekava aineid 30 ainepunkti mahus.

Kui on soov täita õppekava alla 50% semestris, on võimalik seda teha eksternina. Eksternõppes saab kõrgkooli nõukogu kehtestatud tingimustel ja korras sooritada õppekavajärgseid eksameid ja arvestusi ning kaitsta lõputööd ja sooritada lõpueksamit, osalemata korralises õppetöös. Seega, ekstern võib osaleda õppetöös, kuid tal puuduvad üliõpilase õigused ja kohustused.

Kõrgkooli astudes määrab üliõpilane ise, kas ta soovib õppida täis- või osakoormusega. Seejuures tuleb arvestada, et on ka õppekavasid, kus pakutakse üksnes osa- või täiskoormusega õpet. Vastuvõtutingimused peavad erinevate koormustega õppijatele olema samad. Järgnevatel aastatel üliõpilane koormust ei vali, vaid ta viiakse üle täis- või osakoormusega õppesse vastavalt õppekava täitmise protsendile, mida kontrollitakse iga õppeaasta lõpus.

Täiskoormusega õppe nõudeid mittetäitev üliõpilane viiakse üle osakoormusega õppesse. Juhul, kui üliõpilane ei täida täiskoormuse nõudeid näiliselt juba I semestri lõpuks, siis osakoormusega õppesse võib ta üle viia alles siis, kui ta õppeaasta lõpuks ei ole kogunud vajalikul määral punkte, et täiskoormusel õppida. Osakoormusega õppe nõudeid mittetäitev üliõpilane eksmatrikuleeritakse edasijõudmatuse tõttu.

Juhul, kui üliõpilane õpib välisriigi õppeasutuses vähemalt kolm kuud ja sealt saadud õppetulemusi arvestatakse tema kodukõrgkoolis vähemalt 15 ainepunkti ulatuses õppekava täitmise osana, siis ei nõuta õppekava täitmist 30 ainepunkti mahus neil semestritel, kui üliõpilane õppis välisriigi õppeasutuses, ja ka mitte välisriigis õppimisele järgneval semestril. Õppekava nominaalkestus pikeneb iga välisriigis õpitud semestri võrra.

Täiskoormusega õppivad üliõpilased võivad taotleda õppelaenu ja õppetoetusi ning töötaval üliõpilasel on õigus õppepuhkusele. Osakoormusega õppivad üliõpilased ei saa reeglina taotleda õppelaenu ega õppetoetusi, küll aga laieneb neile õigus õppepuhkusele.

Õppevormid

Kõrgkoolid kasutavad väga erinevaid õppevorme erinevas tähenduses. Päevane õpe, statsionaarõpe, kaugõpe, tsükliõpe, õhtune õpe, avatud ülikool, avatud tasemeõpe võib ühes kõrgkoolis tähendada üht, teises aga hoopis teisi võimalusi õppekava läbimiseks.

Kui näiteks ühes ülikoolis mõistetakse avatud ülikooli all õppevormi, mis eeldab suures osas üliõpilaste iseseisvat tööd ja õpe toimub 1-2 korda kuus 3-4 päevaste õppesessioonidena, siis teises ülikoolis nimetatakse sarnases vormis õpet kaugõppeks ning avatud ülikooli näol tegemist võimalusena läbida õppeaineid eksternina. Õppevormidest hoolimata peab üliõpilasel üldjuhul olema võimalus õppekava läbida täis- või osakoormusel.  

Õppekulude hüvitamine

Alates 2013/2014. õppeaastast täiskoormusel eestikeelsetel õppekavadel õppima asunud üliõpilastelt ei tohi kõrgkool esimesel semestril õppekulude hüvitamist nõuda. Alates teisest semestrist sõltub see, kas üliõpilane peab õppekulusid osaliselt hüvitama või mitte üliõpilase poolt läbitud õppekava mahust ning kõrgkooli kehtestatud tingimustest.

Osaline õppekulude hüvitamine õppekava mittetäitmisel ei puuduta keskmise, raske või sügava puudega isikuid või alla 7-aastase lapse või puudega lapse vanemat või eestkostjat.

Õpingute eest on õppeasutusel õigus (aga mitte kohustus) nõuda õppekulude hüvitamist juhul, kui:

  • sisseastumisel valitakse osakoormusega õpe;
  • üliõpilane on samalt õppekavalt eksmatrikuleeritud kahe aasta jooksul (2014. aastal sisse astudes peale 31.08.2012), seejuures ei ole oluline, kas õpiti tasuta õppekohal või maksti õppemaksu;
  • üliõpilane on õppinud samal kõrgharidusastmel tasuta (riigieelarvelisel) õppekohal kauem kui õppekava pool nominaalkestust või õpingud lõpetanud ning tema immatrikuleerimisest on möödas vähem kui kolmekordne (integreeritud õppes kahekordne) nominaalkestus.

Õppekulude osalise hüvitamise ülemmäärad ühe ainepunkti kohta on kehtestatud Vabariigi Valitsus määrusega (2013/2014. õppeaastal on see 50 eurot ühe ainepunkti kohta), mille alusel kinnitab õppekulude osalise hüvitamise korra ning konkreetse hüvitamise määra kõrgkooli nõukogu. Nõukogu võib kehtestada õppekoormuse nõudeks ka vähem kui 30 ainepunkti semestris ehk luua tudengite jaoks soodsamad tingimused.

Hüvitise nõudmisel lähtutakse ainepunktide mahust, mis üliõpilasel on vajaka ning õppeasutuse nõukogu kehtestatud korrast. Õppetasu makstakse seni, kuni õpingute käigus sooritatud ainete maht jääb alla tasuta õppimiseks vajaliku mahu. Kui osakoormusega õppima asunud üliõpilane hakkab õppekava täitma täies mahus, ei tohi õppeasutus temalt õppekulude hüvitamist nõuda – ta liigub automaatselt täiskoormusega õppesse.

Võõrkeelsete õppekavade puhul on õppekulude hüvitamise tingimuste ja korra kehtestamine kõrgkooli pädevuses. Nendel õppekavadel võib õppeasutus alates 2013/2014. õppeaastast immatrikuleeritud tudengitelt nõuda õppeteenustasu ka siis, kui üliõpilane asub õppima täiskoormusel ja täidab kumulatiivselt õppekava täies mahus. Samas on ka siin kõrgkoolil õigus, kuid mitte kohustus hüvitamist nõuda.

Enne 2013/2014. õppeaastat ülikooli immatrikuleeritud üliõpilastelt on kõrgkoolil õigus nõuda õppekulude hüvitamist neile enne 2013/2014. õppeaastat kehtinud tingimustel ja korras ehk vastavalt riigieelarvelistele ja riigieelarvevälise kohtade jaotuseni ja seda kuni 2015/2016. õppeaasta lõpuni. Alates 2016/2017. õppeaastast kohaldatakse kõigile õppeasutuses õppivatele üliõpilastele samu nõudeid – ehk ainepunkti hüvitamine sõltub akadeemilisest edukusest.

Üliõpilaste hindamine

Alates 2009/2010. õppeaastast kohaldatakse Eestis Euroopa ainepunktisüsteemi, mille rakendamine on seotud üleminekuga õpiväljundite põhistele õppekavadele. Õpiväljundipõhiste õppekavade rakendamisega seoses muudeti haridus- ja teadusministri määrusega ka üliõpilaste hindamissüsteemi õpiväljundite saavutatuse hindamiseks.

Positiivse hinde saamise aluseks on vajalik omandada õpiväljundid vähemalt miinimumtasemel ja oluline ei ole enam konkreetselt aine mahust omandatud protsent või teiste õppijate poolt demonstreeritu. Õppejõududele tähendab see suurema tähelepanu pööramist hindamisele juba õppeprotsessi alguses, sh täpsete hindamiskriteeriumide kirjeldamist kõigi võimalike hinnete lõikes.

Üliõpilase hindamisel kasutatakse kas mitteeristavat või eristavat hindamisskaalat.

Eristava hindamisskaala puhul seatakse esmalt aine või mooduli läbimise lävend ja seejärel määratakse ning kirjeldatakse positiivset sooritust kirjeldavate hinnete „A“-„E“ („5“-„1“) saamiseks vajalikud õpiväljundite omandamise kriteeriumid. Õpiväljundite mittesooritamist märgitakse tähisega „F“ (või „0“ ). Muid tähiseid hindamistulemuse väljendamiseks ei ole lubatud akadeemilisele õiendile kanda.
Eristava hindamisskaala kasutamise oluline eesmärk on anda üliõpilastele täpsemat tagasisidet, millisele tasemele tema teadmised ja oskused aine omandamisel jõudnud on. Õppijale peab olema selge, millistele kriteeriumitele tema teadmised ja oskused antud hinde saamiseks vastama peavad.
Mitteeristava hindamisskaala puhul tuleb samuti esmalt määratleda lävend (baastase), mille ületamisel puhul on üliõpilane edukalt aine või mooduli läbinud ehk kirjeldatud õpiväljundid saavutanud. Selle tähistamiseks kasutatakse terminit „arvestatud“ ja „mittearvestatud“.
Kui õppeaine või mooduli eesmärk on omandada teatud oskus, mille puhul ei ole võimalik või vajalik eristada oskuse omandamise taset (näiteks, kas üliõpilane oskab nimetada kõik põhiseaduslikud institutsioonid) ning oluline on lävendi ületamine, on otstarbekas kasutada mitteeristatavat hindamist.
Lisaks õppeainete hindamisele on võimalik ka moodulite hindamine. Moodulipõhine hindamine on põhjendatud näiteks olukorras, kui ühes moodulis olevaid õppeaineid hinnatakse ühe tervikuna, ning lõpus tehakse koondeksam või kasutatakse mõnda muud meetodit, mis lubab saavutatud õpiväljundeid komplektselt hinnata. Eraldi võib hinnata kõiki õppekava osi.
Diplomi kiitusega (cum laude) võib välja anda isikule, kes on täitnud õppekava täies mahus, kaitsnud lõputöö või sooritanud lõpueksami hindele «A» ja kelle keskmine kaalutud hinne on 4,60 või kõrgem, kusjuures arvestatakse kõiki akadeemilisele õiendile kantavaid hindeid.
Doktoriõppe lõpetajale diplomit kiitusega (cum laude) ei väljastata. Doktorikraadi kaitsmiseni jõudmine on juba iseenesest tunnustust vääriv, seega iga doktoriõppe diplomit võib hinnata eelnevate astmete cum laude diplomiga võrdväärseks.

 

Viimati uuendatud: 12. juuni 2014