Sa oled siin

Õpikäsitus

„Eesti elukestva õppe strateegias 2020“ võeti käibele termin „õpikäsitus“, seades eesmärgiks selle muutumise. Käesolev dokument pakub välja Eesti olukorrast johtuva raamistiku õpikäsituse muutumise põhjustest ja eesmärkidest ning laiemast koolikultuurist , kus muutus toimub. Raamistiku eesmärk on pakkuda taustsüsteemi ja tuge õpikäsituse rakendajatele, ennekõike haridusasutustele ja nende partneritele, et aidata mõista suurt pilti, kuhu nende erinevad tegevused asetuvad.

 

Mis on õpikäsitus?


Õpikäsitus on  arusaam sellest, mis eesmärkidel ja mil viisil õppimine toimub, millistes suhetes on õppeprotsessis osalejad, ning nende arusaamade rakendamine praktikas. Õpikäsitus on osa laiemast koolikultuurist. Õpikäsituse uuenemiseks on vaja initsiatiivikaid professionaale, kelle eestvedamisel on võimalik muuta koolielu korraldust, kaasajastada õppe sisu ja õpetajate ettevalmistust ning senisest otstarbekamalt kasutada nii koolisiseseid kui kooliväliseid õpikeskkondi.       

Joonis 1. Õpikäsitus, selle muutumise põhjused, muutumist toetavad tegurid koolikultuuris ning muutuste eesmärgid ja laiemad sihid.

 

Miks peab õpikäsitus muutuma?


Õpikäsituse muutumine on kooli kohanemisviis teisenenud ühiskonna ja töömaailma ootustega ning tehnoloogiliste arengutega. Lisaks tuleneb muutumisvajadus poliitilistest valikutest ehk sellest, millist tulevikku me soovime näha ja kuidas reageerime välismaailmast tulevatele arengutele sh globaalsetele muutustele hariduses. Aineteadmiste ja oskuste kõrval on senisest olulisemaks muutunud aineülesed ja aineid läbivad oskused nagu kommunikatsiooni- ja koostööoskused, oskus teadmisi kriitiliselt valida ja kasutada ning teha informeeritud otsuseid, suutlikkus  töötada erinevates keskkondades ja koos teiste valdkondade esindajatega. 

 

Õpikäsituse muutumise eesmärgid


Õppimise laiem siht on sidus ühiskond, mille loovad haritud ja vastutustundlikud inimesed. Lisaks eneseteostusele – oma huvide ja võimete realiseerimisele, peab haridus andma elus sh ka töömaailmas toimetulekuoskused. Tulevikus tähendab see senisest suuremat avatust muutusteks, et mõista arenguid oma elukeskkonnas, regioonis ja maailmas, samuti valmisolekut pidevaks enesearenduseks ja elukestvaks õppeks. Konkreetsete eesmärkidena toetab õpikäsituse muutumine  järgmist:

  • Heatasemelisi ainealaseid teadmisi koos oskusega neid praktikas rakendada. Nii elus toimetulekuks kui ka edasiõppimiseks on jätkuvalt olulised nii akadeemilised kui ka praktilised teadmised ja oskused ning erialased ja kutseoskused.
  • Õpioskuste arengut. Õpioskused  loovad võimaluse end pidevalt täiendada,  omandada uusi teadmisi ja oskusi, lisaks koolile ka kooliväliselt ja iseseisvalt hilisemas elus. Tulemuslikuks õppimiseks on vaja osata ennast motiveerida, suunata tähelepanu jõukohasele ja ratsionaalsele eesmärgiseadele ning pingutada soovitud tulemuse nimel, kasutades erinevaid – nii spetsiifilisi kui üldisi – õpistrateegiaid ja -tehnikaid.
  • Paremaid koostööoskusi. Koostöö on olulisel kohal nii õppimisel kui kõigis tulevikutöö visioonides. Koostööoskuste alla võib paigutada inimeste juhtimise ja motiveerimise ning läbirääkimisoskuse. Koostööoskuste aluseks on emotsionaalne ja sotsiaalne intelligentsus, mis tähendavad oskusi  mõista ja suunata enda ja teiste käitumist, mõtlemisviise ja tundeid erinevates olukordades.
  • Enesejuhtimise oskust. Ennast juhtiv ja iseseisev ühiskonna liige oskab enda vajadusi ja eesmärke määratleda, valida kaalutletud viise nende elluviimiseks ja tulemuste hindamiseks ning ka vastutada oma tegevuse  ja valikute eest.
  • Subjektiivset heaolu, mis tähendab paremat füüsilist ja vaimset tervist, oskust lahendada erimeelsusi ja ületada kriise, vältida käitumis- ja sõltuvusprobleemide tekkimist. Kooliga rahulolu mõjutab üldist eluga toimetulekut, koolijõudlust ja akadeemilist edukust, kooli lõpetamise tõenäosust ja haridustee jätkamist
 

Kuidas õpikäsitus muutub?


Õpikäsituse muutus tähendab muutusi õppesisus (õppekavades), õppimise ja õpetamise viisides ning õppimises osalejate suhetes. Õpikäsituse kolm olulisemat muutumise suunda on:

  • Konstruktivistlik teadmuskäsitus, mille põhimõteteks on, et õppimine on individuaalne, aktiivne, tegevuspõhine ja toimub konkreetses kontekstis. St mh, et ulatuslikumalt tuleb hinnata ja arvestada õppijate arengutaset ning õpipsühholoogia arenguid.
  • Koostöine õpe seisneb koos tegutsemises ühise eesmärgi nimel, selle juures on oluline nii iga osaleja kui teiste grupiliikmete õppimise maksimeerimine. Koostöine õpe toob kaasa suurema sidususe nii koolis, kogukonnas kui terves ühiskonnas.
  • Autonoomia all mõeldakse liikumist nii kooli, õpetaja kui ka õppija suurema otsustusõiguse ja tegevusvabaduse suunas. Uuringud näitavad, et autonoomsem tegevusmudel toetab kooli head sisekliimat, osalejate sisemist motivatsiooni, on seotud paremate õpitulemuste ja subjektiivse heaoluga, toetades samuti enesejuhtimist ja iseseivust.
 

Õpikäsitust toetavad muutused koolikultuuris


Õpikäsituse muutusi toetavad eestvedamine ja koolielu korraldus, probleemipõhine ja eluline õppesisu, õpetajate ettevalmistus ning koostööd soosiv keskkond.

  • Koolijuhtimises toimub eemaldumine tarbetust hierarhiast ja kontrollipõhisusest ning liikumine suurema demokraatia ja osalemise, nii kooli, õpetaja kui ka õppija suurema otsustusõiguse ja tegevusvabaduse suunas. Tunnipõhise õppekorralduse kõrval on vaja arvestada koolipäeva kui tervikut ning senisest enam rakendada kooliväliseid õppimisvõimalusi. Õpikäsituse muutmiseks on vajalik ka vanemate ja laiema kogukonna kaasamine.
  • Õppesisu  valikul  ja õppekavade kaasajastamisel on vaja arvestada pidevalt muutuvat haridusnõudlust. Selleks on vaja süsteemset seiret hariduse arengutest.
  • Õpikäsituse muutmisel on suur roll õpetajal, tema pedagoogilistel uskumustel  ja  võimekusel, mille hulka kuulub avar õpetamisstrateegiate repertuaar ja võime luua õpilastega õppimisprotsessis partnerlusel põhinevaid suhteid.
  • Efektiivsete õpikeskkondade oluliseks osaks peetakse koostöist õppimist uurimisel põhinevate ülesannete ja projektide kallal, mis on asetatud autentsesse konteksti. Õppija huvi loomiseks ja hoidmiseks on oluline tuua õpikeskkonda ja õppeprotsessi vaheldust, õppides väljaspool kooli ja kasutades erinevat tehnoloogiat. Õppimise kõrval tuleb tähelepanu pöörata ka õppijate sotsiaal-emotsionaalsetele vajadustele – olla omaks võetud ja tunda end turvaliselt. Vahetunnid, mis pakuvad liikumisvõimalusi, toovad kaasa ka parema käitumise tundides ning aitavad vältida kooliväsimust.
 

Õpikäsituse muutumise seire


Detailseid muutusi õpikäsituses on otstarbekas jälgida konkreetse kooli tasandil, millega kaasneb nõu ja abi muutuste elluviimisel koostöös nt ülikoolide haridusuuendus/innovatsioonikeskustega. Hindamaks koolikultuuri ja õpikäsituse uuenemist üleriiklikult on loomisel vastav monitooringusüsteem – rahuloluküsitluste raames mõõdetakse õpilaste ja õpetajate heaolu, omavahelist koostööd ning autonoomiat. Oluline on, et seejuures kogutakse tagasisidet nii õpilaste, õpetajate kui kogukonna seisukohalt. Peale esimest andmekogumist 2017. a ja analüüsi saab mõõdikuid vajadusel parendada.

 

 

 

 

 

Viimati uuendatud: 28. juuli 2017