„Geenitehnoloogia, kvanttehnoloogiad ja tehisintellekt muudavad meie elu, kuid ka seda, kuidas teadmisi luuakse ja kellel on võimalus seda teha,“ kõneles Kristina Kallas 4. oktoobril peetud kõnes. „Tehnoloogilised võimalused arenevad kiiremini, kui meie institutsioonid, eetilised tõekspidamised ja demokraatlikud süsteemid suudavad nendega kohaneda.“
Ministri sõnul on teaduse rahastamises toimunud põhimõtteline muutus. Kui pärast Teist maailmasõda põhines teaduse areng suurel määral avaliku sektori investeeringutel, siis praegu on ettevõtete osakaal teadus- ja arendustegevuses kiiresti kasvanud. Ameerika Ühendriikides teevad ettevõtted juba 77% kogu teadus- ja arendustegevusest, OECD riikides keskmiselt 73% ning Hiinas ligi 78%.
„Erasektori investeeringud on teaduse ja tehnoloogia arenguks hädavajalikud. Ettevõtted suudavad muuta teadusavastused toimivateks lahendusteks, mis jõuavad miljonite inimesteni. Kuid peame küsima, mis juhtub siis, kui ettevõtted hakkavad üha enam määrama ka seda, milliseid teadusküsimusi üldse uuritakse,“ sõnas Kallas.
Minister tõi esile, et teadus ja turg lähtuvad erinevatest eesmärkidest. Kui ettevõtluses otsitakse eelkõige võimalusi väärtuse ja kasumi loomiseks, siis teaduse ülesanne on otsida tõde ning lahendada ka probleeme, millel puudub vahetu äriline tasuvus. Näiteks vajab inimkond antibiootikumiresistentsuse kasvu tõttu hädasti uusi antibiootikume, kuid nende ravimite arendamine ei pruugi olla ettevõtetele piisavalt kasumlik.
Kallas juhtis tähelepanu ka uuele ebavõrdsuse vormile teaduses. Tehisintellekti ja teiste tipptehnoloogiate arendamine nõuab üha suuremaid investeeringuid, arvutusvõimsust ja andmemahtusid. See võib süvendada lõhet teadusasutuste vahel, kellel on juurdepääs vajalikule taristule ja kellel see puudub. „Teadusvabadus ilma juurdepääsuta teadustaristule võib jääda vabaduseks üksnes paberil. Peame tagama, et võimekus luua uusi teadmisi ei koonduks vaid väheste jõukate ettevõtete ja teadusasutuste kätte,“ rõhutas minister.
Kallase sõnul kaasneb tehnoloogia kasvava võimsusega ka senisest suurem vastutus. Teadusavastused võivad aidata ravida haigusi ja lahendada üleilmseid probleeme, kuid samu tehnoloogiaid saab kasutada ka inimeste jälgimiseks, manipuleerimiseks või relvastuse arendamiseks. Seetõttu ei saa otsuseid inimkonna tehnoloogilise tuleviku üle jätta üksnes turujõudude teha. „Me vajame ettevõtteid, kes julgevad võtta tehnoloogilisi riske, ülikoole, kus saab uurida küsimusi teadmata, kas neist kunagi sünnib müüdav toode, ning valitsusi, kes on valmis investeerima teadmistesse, mille tulemused võivad ilmneda alles aastakümnete pärast,“ ütles Kallas.
Ministri hinnangul ei seisne tänapäeva teaduspoliitika suurim väljakutse üksnes teadusrahastuse suurendamises, vaid teaduse sõltumatuse, avatuse ja mitmekesisuse säilitamises. „Me ei tohiks lubada riikidel teadmisi monopoliseerida, kuid samamoodi ei tohiks inimkonna teadusuuringute suunad kujuneda pelgalt maailma suurimate korporatsioonide investeerimisstrateegiate põhjal. Teadmised peavad jääma avalikuks hüveks. Me juba teame, et teadus suudab maailma muuta. Meie ülesanne on tagada, et inimkonnale jääks võimalus otsustada, millist maailma me tahame, et teadus looks,“ kõneles Kallas.
Kõne terviktekst eesti keeles
Science and Technology in Society Forum on Jaapanis Kyotos toimuv iga-aastane rahvusvaheline teadus- ja tehnoloogiafoorum, mis toob kokku poliitikakujundajad, teadlased, ettevõtjad ja teiste valdkondade esindajad, et arutada teaduse ja tehnoloogia arenguga kaasnevaid võimalusi, väljakutseid ning ühiskondlikku vastutust.
