Sa oled siin

Hariduslike erivajadusega õpilaste toetamine

REGISTREERI PIIRKONDLIKELE INFOPÄEVADELE "VÕIMALIKUD MUUDATUSED HARIDUSLIKE ERIVAJADUSTEGA ÕPILASTE ÕPPE KORRALDAMISEL. MIKS, MIDA, KUIDAS?"

 

Õpilaste hariduslike erivajadustega arvestamine õppe korraldamisel ja tugiteenuste kättesaadavuse tagamisel

 

Õppekorralduses tugineme kaasava hariduse põhimõtetele – õpilase elukohajärgses haridusasutuses arvestatakse õppurite individuaalsete akadeemiliste ja sotsiaalsete võimete ja vajadustega ning tagatakse vajalike tugisüsteemide kättesaadavus.

Edasiste tegevuste eesmärgiks on luua lapse arengu toetamiseks vajaduspõhine ja paindlik, ühtsetel alustel  toimiv ja erinevaid valdkondi seostav toetussüsteem, mis ei sõltu kooli tüübist ja omandivormist.

Millised on praegused probleemid ja puudused?

  •  HEV õpilaste meditsiinilistel diagnoosidel põhinev kategoriseerimise süsteem ning sellele tuginev eriklasside jaotus ei taga õpilastele vajalikku tuge ja paindlikku õppekorraldust ning ei toeta kaasava hariduse põhimõtteid.
  •  KOV-ide võimekus, valdkondlik kompetents ja ressursid on väga erineval tasemel ja ei taga tugispetsialistide teenuste ühtlast kättesaadavust ja kvaliteeti.
  •  HEV õpilaste puhul toimub sageli korduv hindamine, ametkondade vaheline koostöö on killustatud ning ei lähtu terviklikult lapse ja pere huve arvestavalt.
  •  Ebaselge vastutuse jaotus riigi ja kohalike omavalitsuste vahel põhihariduse korraldamisel tekitab segadust ja vajab täpsustamist.
     
 

Kavandatavad muudatused seadusandluses

 

  •  Õppe korraldamisel lähtutakse õpilase toe vajadusest ja mahust

Kõikidel õpilastel võib tema õpingute vältel tekkida vajadus saada täiendavat tuge õpetajalt või tugispetsialistilt ning sellisel juhul peab olema see koheselt kättesaadav.
Esmast toe vajadust hindab ja seda osutab kool. Kool tagab õpilasele tema arengu toetamiseks ja taotletavate õpitulemuste saavutamiseks täiendava pedagoogilise juhendamise, tugispetsialistide teenuse kättesaadavuse ning vajadusel õpiabi korraldamise individuaalselt või rühmas.

Kui sellest ei piisa ja õpilane vajab tõhustatud või erituge, kaasatakse õpilase toe vajaduse hindamiseks koolivälised spetsialistid: haridus-, sotsiaal- ja tervishoiu spetsialistid (eriarstid, kliinilised logopeedid, psühholoogid, sotsiaaltöötajad jne). Rakendatava toe maht ja sisu ei sõltu niivõrd õpilase meditsiinilisest diagnoosist või määratud puudest, vaid sellest, millist õppekorraldust ja tugiteenuseid ta vajab.

Esialgu jätkavad koolivälise nõustamismeeskonnana Innove Rajaleidja spetsialistid, kes hindavad õpilase toe vajadust ja annavad õppekorralduslikke soovitusi. Edaspidiseks töötame koostöös Sotsiaalministeeriumiga välja integreeritud teenuste mudeli, et lapsi ja peresid tervikuna toetada ja teha enam koostööd haridus- ja sotsiaalsüsteemi vahel.

  • Eriklasside ja -rühmade moodustamiseks luuakse paindlikumad võimalused: hindamisel on fookuses toe vajadus, iseloom ja maht, mitte senikehtivad õpilaste täituvuse piirmääradega eriklassi liigid.

Õpilaste arvu rühmas või klassis määrab kooli direktor, arvestades õpilaste toe vajadust, iseloomu ja mahtu, HEV koordineerija ja/või koolivälise nõustamismeeskonna soovitusi.

  •  Põhikooli võrk on ühtne, olenemata sellest, millised õpilased neis õpivad.

Riigi peetavad HEV koolid on ühtse koolivõrgu osa. Omavalitsustele või nende ühendustele pakutakse võimalust riigi peetavate koolide pidamine üle võtta.
Põhihariduse tasemel saab vastutus olema kogu õppe korraldamise eest kohalikel omavalitsustel, riik toetab omavalitsusi.

  • Õppe rahastamise toetamisel lähtutakse õpilase toe vajadusest. Selleks eraldatakse kohalikele omavalitsustele lisaks haridustoetusele ka tegevuskulu toetust tõhustatud tuge ja erituge vajavatele õpilastele.
  • Riik toetab täiendava rahastamisega kohalikke omavalitsusi tugispetsialistide kättesaadavuse tagamisel.

 

 

 

Spetsialistid räägivad tuge vajavate õpilaste toetamisest
 

 

Loome õpilastele nende vajadustest lähtuvad õppimisvõimalused

 

  • Miks on vaja praegu kehtivat õppekorraldust muuta?

Tänane HEV õpilaste õppekorraldus ei toeta piisavalt kaasava hariduse põhimõtteid, kuna õpilased kategoriseeritakse vastavalt meditsiinilistele diagnoosidele, mis ei võimalda arvestada iga õpilase individuaalseid vajadusi. Tugispetsialistide teenused ei ole abivajajaile alati piisavalt kättesaadavad ja kehtiv riiklik rahastamissüsteem ei toeta piisavalt paindlikku õppekorraldust.

Tahame paremini kindlustada kõigile õpilastele, sh tuge vajavatele õpilastele, võimaluse saada kvaliteetset ja võimetekohast haridust kodu lähedal. 

  • Kui paljusid õpilasi ja koole kavandatavad muudatused otseselt puudutavad?

Tuge vajab iga viies üldhariduskooli õpilane (kokku ca 28 000 õpilast), kellest suuremal määral tuge (tõhustatud ja erituge) vajavad ca 8000 õpilast.

Eestis on käesoleval õppeaastal kokku 39 erivajadusega lastele suunatud kooli, neist 18 riigikooli (1338 õpilast), 14 munitsipaalkooli (1741 õpilast) ja 7 erakooli (190 õpilast). Hariduslike erivajadusega õpilaste koolides õpib alla 3% kogu põhikooli õpilastest.

Kaasava hariduse põhimõtteid on rakendatud viimased seitse aastat ning selle tulemusel on suurenenud hariduslike erivajadusega õpilaste osakaal elukohajärgses tavakoolis. Koolide võimekus hariduslike erivajadustega õpilaste õpetamisega tegeleda on ajas pidevalt kasvanud. Samal ajal on vähenenud õpilaste arv erivajadustega õpilaste koolides.

  • Kuidas koolide ja õpetajate vähese valmisoleku juures kaasava hariduse põhimõtteid rakendada?

Kaasava hariduse põhimõtted on seaduse tasandil sätestatud aastal 2010. Individuaalsed õppekavad ja õpilastele kohandatud õpe on õpetajatele tuttavad teemad, millega on töötatud juba aastaid.  Kui õpilasel on erisusi, ei pea mitte tema kohanema kooliga, vaid kool temaga.

Ka õpetaja kutsestandard näeb ette töötamist erivajadustega lastega ning sellekohase esmase ettevalmistuse õpetajad ka põhikoolituse jooksul saavad. Õpetajatele, kes on oma õpingud lõpetanud varem, on võimaldatud täiendusõpet kaasava hariduse teemadel. Tänases kiiresti muutuvas maailmas ei saa ühelgi elualal hakkama ilma elukestva täiendusõppeta – nii on see ka õpetajate puhul. Kaasava hariduse koolitus on olnud riigi pakutava täiendusõppe üks prioriteete juba aastaid. Lisaks on koolidel võimalik taotleda koolitusraha kogu koolimeeskonna sisekoolitusteks. Koolide pidajate ja koolijuhtide väljakutseks on innustada õpetajaid koolitustel omandatut ellu viima. Õpetajate töökorraldus on kooli otsustada ning kasutada saab erinevaid lahendusi –mitme õpetajaga õpetamist klassiruumis, abiõpetajate või õpetajate abide rakendamine jne. Õpetaja on koolis küll võtmeisik, aga see ei tähenda, et tema üksi kõige eest vastutab. Oma roll on siinkohal kanda ka kooli juhtkonnal, pidajal ja tugispetsialistidel.   

  • Kuidas lahendada seda, et paljud lapsevanemad on vastu sellele, et erituge vajavad lapsed õpivad samas koolis ja klassis.

Kõikidel õpilastel on õigus õppida elukohajärgses koolis ja tavaklassis. Nii nagu ei ole lapsevanemal põhjust sekkuda lapse klassikaaslaste soolise, sotsiaalmajandusliku tausta vm tunnustega seoses, ei ole alust sekkumiseks ka teise õpilase abivajadusest lähtuvalt. Igal lapsel on õigus haridusele kodule lähimas koolis. Kui kooli või klassi õppekorraldus ei taga lapsele tingimusi selle õiguse realiseerimiseks, on põhjust kooli pidajaga/kooliga aru pidada. Kõigi meie õigused on piiratud teiste õigustega – klassiruumis tähendab see seda, et õppekorraldus peab tagama kõikide õiguse ja võimaluse haridust omandada. Solidaarsuse põhimõte tähendab siin aga seda, et abivajaja saab endale vajaliku ja seda ei käsitleta teiste arvelt saaduna. Piltlikult öeldes – kui üks õpilane klassis vajab prille, ei pea teised neid kandma ega tundma ennast millestki ilmajäetuna.

Õpilased ei ole homogeenne grupp, vaid neil on palju erisusi. Sallimatus teistsuguste suhtes tuleneb sageli oskamatusest, teadmatusest, ebakindlusest ja kogemuste puudumisest. Seetõttu ei osata reageerida või halvemal juhul reageeritakse üle. Lapsevanematel võib olla  kartus kaotada «nende teistsuguste» pärast oma lapse heaolu. Samas on seda suhtumist võimalik muuta, kui lapsevanematele anda infot klassis õppivate õpilaste erisustest ning sellest, kuidas on korraldatud tuge vajavate laste õpe ning näidata, et nende laps seetõttu ei jää millestki ilma. Väga häid tulemusi on andnud koolides korraldatud puudespetsiifilised koolitused või vestlusringid lastevanematele. Ka Rajaleidja keskuste spetsialistid koostöös koolidega ja puuetega laste vanematega on korraldanud selliseid üritusi.

Nii ministeeriumil, koolitajatel, koolipidajatel kui kooli juhtkonnaluleb panustada sellesse, et muutuks ühiskonna, aga ka kooli, lapsevanemate suhtumine ja hoiak. Tihtilugu otsitakse põhjusi, mille alusel kedagi välja jätta, selle asemel, et püüda leida lahendusi, kuidas kaasata. Võtmesõnadeks on koostöö ning lapse vajadustest lähtuvalt võimaluste loomine. Kui suudame luua turvalise, kõikide laste emotsionaalseid vajadusi arvestava ja arendava õpi- ja koolikeskkonna, siis kujunevad praegused noored ja tulevased lapsevanemad  õnnelikumaks, avatumaks ning erisustega arvestavamaks. 

 

 

  • Õppekorraldusega seonduvad muudatused on näiteks gümnaasiumis põhikooli klasside avamise võimalus mittestatsionaarseks õppeks. Mida see täpsemalt endast kujutab?

Kui näiteks maakonnakeskuses luuakse riigigümnaasium ja selle osaks on ka endine täiskasvanute gümnaasium, siis on võimalik pakkuda täiskasvanule nii üldkeskhariduse kui ka põhihariduse võimalusi.

  • Koolikohustuse vanuse edasi lükkamine individuaalse arengu pärast. Kui paljusid see puudutab, kui paljusid mõjutab, jne?
Keskmiselt vajab aastas koolikohustuse edasilükkamist ca 450 õpilast. Siiani on nende otsuste aluseks olnud õpilase terviseprobleemid. Kuid lapse arengut tuleb hinnata terviklikult, samavõrra võivad takistada õpilase edukat hakkamasaamist koolis sotsiaalsed, tunnetus- ja õpioskused. Laps võib olla küll füüsiliselt täiesti terve, kuid oma individuaalse arengu mõttes võib ta vajada aega, et tunda koolist ja õppimisest täit rõõmu. Selliseid lapsi ei ole väga palju, aastas paarikümne lapse ringis. Enamasti on tegemist ikkagi tervisest tulenevate probleemidega ja tihti on probleemid komplekssed.

 

  • Miks on seaduse rakendumiseks ettenähtud aeg nii lühike – hiljemalt järgmise õppeaasta alguseks peavad koolid uut toetussüsteemi rakendama?

Uus toetussüsteem võib esmapilgul tunduda suurema kohustusena, kui see on tegelikkuses. Koolidel on ka seni olnud kohustus toetada hariduslike erivajadustega õpilasi ja vastav õiguslik regulatsioon on olemas. Uus toetussüsteem näeb ette, et koolid saavad koolivälise nõustamismeeskonna poolt selgemaid ja täpsemaid soovitusi, kuidas õpet korraldada ning milliseid tugiteenuseid rakendada. Riik omakorda eraldab kohalikele omavalitsustele suuremas mahus rahalisi vahendeid õpetajate tööjõukulude katteks ning esmakordselt ka tegevuskulu toetust tõhustatud ja erituge vajavatele lastele. Seega on senisega võrreldes nähtud koolidele ette õpilasele paremat tuge võimaldav soovitus ja rohkem raha, mis võimaldab palgata enam nii tugispetsialiste kui muud õpilast toetavat personali. Kuna uusi soovitusi hakatakse andma ja rahaline tugi tagatakse juba 2018. aasta algusest, siis nõustame ministeeriumi ja Rajaleidja keskustega koostöös koolipidajaid/koole, et  seaduse rakendamine 1. septembrist 2018 ehk järgmisest õppeaastast ei oleks  üle jõu käiv ülesanne.

  • Kas ühele õpilasele keskendatud õppe võimalus kaob ära?
Ühele õpilasele keskendunud õpet ei kaotata. Kuigi 1/1 õppe rakendamine on teatud juhtudel ainuvõimalik, tuleb seda kasutada vähima vajaliku aja jooksul. Ka täna on ühele õpilasele keskendunud õpet soovitatud olukordades, kus oleks sobivam kasutada õpetamise mudelit osaliselt või tervikuna väiksemas rühmas. On oluline, et õpilast püütakse võimaluse korral igal juhul kaasata tugiisikute, tugispetsialistide, abiõpetajate toel väiksema rühma töösse ja mõningatel juhtudel ka tavaklassi tundidesse. Riigieelarveliste tegevuskulude toetuse lisamisega luuakse senisest suuremad võimalused ka tugiteenuste korraldamiseks. On ju selge, et äärmuslikel juhtudel, kus õpilase õpe toimub kas osalises või terves mahus teistest eraldi,  on tugiteenuste roll sageli määrava tähtsusega. Rahastamine ei tohiks motiveerida õpilaste eraldamist, vaid peaks motiveerima õpilasi igal parimal võimalusel kaasatuna tegutsema. On ju iga meetme rakendamise eesmärk püüda õppurit võimalikult rohkem sotsialiseerida ja harjutada ühiskonnas toime tulema.

 

  • Kuidas ja milleks saab EHISt edaspidi tuge vajavate õpilastega seoses kasutada?

Kavas on muuta Eesti Hariduse Infosüsteemi sissekandeid viisil, et nii koolipidajale kui koolile on nähtavad koolivälise nõustamismeeskonna soovitused tugiteenuste ja koolikorralduslike meetmete rakendamiseks.  Samuti saab kooliväline nõustamismeeskond ja koolipidaja näha, milliseid meetmeid kool on tegelikkuses õpilase toetamiseks rakendanud. Kui õpilane vahetab kooli või asub õppima järgmisele haridustasemele, on haridusasutusele, kus õpilane õpinguid jätkab, nähtavad viimase kolme aasta jooksul koolivälise nõustamismeeskonna soovitused ning eelmises koolis rakendatud meetmed.

  • Kas koolides juba kasvatatakse õpilastes sallivust inimeste erinevustesse või on plaanis sellega eraldi tegelema hakata?
Sallivuse kujundamine erivajadustega inimestesse algab juba lasteaias. Erilasteaedade hulk Eestis on väga väike ja paljud erivajadustega lapsed käivadki tavalasteaias, kus nad saavad vajalikku tuge. Teised lapsed aga harjuvad teadmisega, et me olemegi kõik erinevad ja mõned on teistest veelgi erilisemad. Kuidas neid väärtusi kujundatakse, sõltub paljuski täiskasvanute suhtumisest: lapsevanemate, kasvatajate ja õpetajate eeskuju on siinkohal ülioluline. Noored ise on sageli sallivamad kui täiskasvanud. Eesti Õpilasesinduste Liit on korduvalt teinud pöördumisi Haridus- ja Teadusministeeriumi poole, et toetada kaasava hariduse põhimõtteid ning tagada toe ja abi kättesaadavust erivajadustega õppuritele.
Sallivuse ja tolerantsuse kasvatamine on väärtuskasvatuse põhiline ülesanne ja selles suhtes on toimunud uuenduslikke algatusi. Väga paljud koolid on liitunud liikumistega Väärtuspõhine Kool, Hea Kool ja Kaasav Kool.
  • Miks peavad tuge vajavad õpilased õppima ühes klassis nendega, kes tuge ei vaja? Kas nad ei hakka üksteise õppimist segama?

Kõikidel õpilastel on õigus elada kodus ja õppida elukohajärgses koolis koos eakaaslastega ja saada kvaliteetset haridust. Kool koos kooli pidajaga vastutab selle eest, et käitumis- või õpiraskustega või puudega õpilane saaks talle vajalikku tuge nii, et tema õppimine tavaklassis koos teistega ei takista teiste õpilaste õigust saada kvaliteetset haridust.

Kaasava hariduse edendamisel on väga oluline ka ühiskondlike mõttemallide muutus. See puudutab nii lapsevanemaid, õpetajaid, koolijuhte, koolipidajaid kui ka kaasõpilasi ja laste sotsiaalset keskkonda laiemalt.

 
 

Erikoolid jäävad ka tulevikus tegutsema
 

  • Kas riik ei saa ise erivajadustega õpilastega hakkama ja tahab selle kohustuse lükata KOVidele?

Kindlasti ei ole see muudatus ajendatud sellest, et riik ei ole ülesande täitmisega saanud hakkama. Samuti ei kavatse riik täielikult loobuda seaduse jõustumisel hariduslike erivajadustega õpilaste koolide pidamisest. Hariduslike erivajadustega õpilaste õpetamise kohustus on ka täna kohalikel omavalitsustel. Ka seni lähtuti kaasava hariduse põhimõttest, mille kohaselt õpib haridusliku erivajadusega õpilane üldjuhul elukohajärgse kooli tavaklassis. Vaid keerulisemate hariduslike erivajadustega õpilaste puhul võis kõne alla tulla õpilase õppima paigutamine hariduslike erivajadustega õpilaste kooli, kui elukohajärgses koolis ei olnud võimalik korraldada õpilasele õpet tema erivajadusest tulenevalt.  Mõistagi eeldas see samm ka lapsevanema nõusolekut. Alles seejärel tekkis kehtiva regulatsiooni alusel riigil kohustus õpilasele õppimisvõimalus tagada. Seaduse muudatusega antakse kohalikele omavalitsustele vabadus korraldada üldhariduse andmine põhikooliastmes senisest paindlikumalt ning lähtuda õpilase haridusteest tervikuna. Mistahes piiri tõmbamine hariduslike erivajaduste liikide või nende võimalike raskusastmete vahel on keeruline isegi ühe konkreetse psüühikahäire raames. Tinglik jaotus HEV1 (kergem hariduslik erivajadus) ja HEV2 (raskem hariduslik erivajadus) vahel on ebaselge. Senine regulatsioon ei taganud haridusliku erivajaduse muutumisel sujuvat ja kohanemisprobleemideta naasmist tavakooli või vastupidi.

  • Miks tahab riik nn erikoolide pidamise kohalikele omavalitsustele üle anda?
Selge vastutus, et põhihariduse kättesaadavuse kohustus on kohalikel omavalitsustel, loob senisest paremad võimalused kaasava hariduse rakendamiseks õpilasele võimalikult elukoha lähedal. Kohalikele omavalitsustele tervikliku otsustuspädevuse andmine säästab õpilasi ja nende vanemaid asutuste vahel liikumisest ning tagab sujuvama õppekorralduse ühe kohaliku omavalitsuse piires.
Riik ei sulge ühtegi seni tema poolt peetavat kooli, v.a juhul kui kooli ei asu enam õpilasi õppima. Riik annab enda koolid ja nende taristu üle kohalikele omavalitsustele pidamiseks vaid kohalike omavalitsuste vastava soovi korral ja eelnevalt kokku lepitud tingimustel.
Riik tagab ka edaspidi vajadusel õppekohad neile lastele, kelle haridusliku erivajaduse iseloom ei ole mingil põhjusel kohaliku omavalitsuse poolt peetava kooli jaoks lapse igakülgseid huvisid arvestavalt hallatav.
  • Riik jätkab erivajadusega lastele suunatud koolide pidamist, leppides kohaliku omavalitsustega kokku nende pidamise võimalikus üleandmises. Kes maksab, riik või omavalitsus?
Seni, kuni riik on koolipidaja, katab riik ka kulud. Kui koolid antakse üle, siis antakse kaasa ka kooli pidamiseks vajalikud ressursid. Omavalitsustega on kokku lepitud, et läbirääkimisi alustatakse käesoleval aastal ja iga konkreetse kohaliku omavalitsuse või kohalike omavalitsuste liiduga lepitakse kokku üleandmise tingimused ja ajaraam.
 
 

Iga õpilane võib vajada õpingute jooksul tuge
 

  • Kuidas on kavas tagada koolide ja õpetajate valmisolek tuge vajavate õpilaste toetamiseks ja kaasamiseks?

Selleks, et õppekvaliteeti tagada, tuleb kõiki osapooli – õpetajaid, koolijuhte, koolipidajaid, aga ka lapsevanemaid tuge vajavate laste õppekorralduse teemadel koolitada ja nõustada. Riik on seadnud hariduslike erivajadusega õpilaste õppekorraldusega seonduvad teemad õpetajate täienduskoolituse prioriteediks.

Koolidele tulevad lapsele ja perele teenuse pakkumisel appi sotsiaalvaldkond rehabilitatsiooniteenustega ja tervishoiuvaldkond. Lisaks tagab riik parema ligipääsu tugispetsialistide teenusele, andes selleks kohalikele omavalitsustele olulisel määral raha juurde.

  • Mida teha tugispetsialistide puudusega maapiirkondades („Lisarahast pole kasu, kui pole inimesi, kellele seda maksta.“)?

Uuringud näitavad, et teatud piirkondades on tõepoolest puudus tugispetsialistidest. Samas, olemasolevad tugispetsialistid ei tööta täiskoormusega, sest väikestes maakoolides täiskoormusega spetsialiste ei vajatagi. Seoses sellega, et on toimunud haldusreform ja moodustunud on suuremad kohalikud omavalitsused, saavad olemasolevad tugispetsialistid töötada paindlikumalt. Mitte kõikides koolides ei pea olema tööl igapäevaselt kõik seaduses loetletud tugispetsialistid (eripedagoogid, sotsiaalpedagoogid, logopeedid ja psühholoogid). Tugispetsialist ei pea igapäevaselt töötama õpilastega, tema peamine ülesanne on erivajaduste tuvastamine ning õpetajate nõustamine, kuidas kohandada õpet, milliseid õppematerjale kasutada ja milliseid metoodilisi võtteid kasutada. Nüüdsetes suuremates omavalitsustes on võimalik koondada teatud tugispetsialistid (näiteks koolipsühholoogid, logopeedid) keskustesse, kus teenindatakse mitmeid koole. Riigi eraldatav toetus 6 miljonit eurot aastas võimaldab tugispetsialistidele maksta ka väärilisemat töötasu.

Põhiline vastutus erivajadustega õpilaste õppe korraldamisel on aga siiski õpetajal. Tugispetsialist toetab ja nõustab. HTM-i tellitud uuringust nähtus, et õpetajad tunnevad suurt puudust just abistavast tugipersonalist nagu abiõpetajad ja tugiisikud.

Tugispetsialistide ja õpetajate kompetentside tõstmine erivajadustega lastega töötamisel on prioriteediks nii Haridus- ja Teadusministeeriumis kui õpetajate koolitusega tegelevates ülikoolides.

Igal aastal asub statsionaarses õppes eripedagoogi, logopeedi kutset omandama ca 40 – 50 noort inimest. Käesoleval ajal tegeldakse ülikoolides tugispetsialistide õppekavade uuendamisega ning võimaluste loomisega tegevõpetajale lisaeriala omandamiseks. 

  • Lisaks suurendatakse kohalike omavalitsuste võimekust  eraldades toetust ka üldist tuge pakkuvate tugispetsialistide teenuse kättesaadavuseks. Kas igale koolile tuleb oma psühholoog? Mis täpselt koolidesse tuleb?


Riik suurendab koolipidajate võimekust andes senisest suuremat rahalist tuge, kohalik omavalitsus otsustab koostöös kooli(de)ga, kuidas tagada tugiteenuste kättesaadavus parimal moel.

  • Kuidas individuaalse toe vajaduse väljaselgitamine edaspidi käib ja millised on tugimeetmed, mida koolid peavad tagama?

Kui õpilasel ilmneb toe vajadus, teavitatakse sellest vanemat ning viiakse kooli poolt läbi õpilase pedagoogilis-psühholoogiline hindamine. Õpetajad ja koolis töötavad tugispetsialistid (eripedagoog, sotsiaalpedagoog, psühholoog, logopeed) hindavad õpilase õpihuvi ja motivatsiooni, õpioskusi, õpilase tugevaid ja nõrku külgi erinevates õppeainetes ja sotsiaalsetes oskustes, tunnetustegevust, emotsionaalset seisundit ja käitumist koolis. Vajadusel tehakse koostööd teiste valdkondade spetsialistidega ning soovitatakse täiendavate uuringute läbiviimist.

Kui õpilasel esinevad pikemaajalisest puudumisest või muudest põhjustest tingitud ajutised õpiraskused; kirjutamis- või lugemisraskused; probleemid, mis on tingitud sotsiaalmajanduslikust põhjustest, tervislikust seisundist või psüühilistest traumadest jne, saavad nad üldist tuge. St täiendavat individuaalset juhendamist õpetaja poolt, tugispetsialistide teenuseid, vajadusel õpiabitunde individuaalselt või rühmas.

Kui kooli poolt tagatud üldine tugi ei anna õpilase arengu seisukohalt soovitud tulemusi, siis on võimalik õpilasele koolivälise nõustamismeeskonna soovitusel rakendada tõhustatud- või erituge. Tõhustatud toe või eritoe rakendamiseks on juba vajalik pöörduda koolivälise nõustamismeeskonna poole ja saada asjakohane soovitus (suunised kuidas ja millist tuge täpsemalt rakendada).

Tõhustatud tuge vajab eelkõige õpilane, kel esineb püsiv õpiraskus, kõnepuue, psüühika- ja käitumishäire või mõni muu puue või tervislik seisund, mille tõttu ta vajab pidevat tugispetsialistide teenust ja reeglina koostatakse talle individuaalne õppekava ühes, mitmes või kõigis õppeainetes. Reeglina on tõhustatud tuge vajavad õpilased kaasatud tavaklassi, aga neile rakendatakse osaajalist õpet individuaalselt või vastavas tasemerühmas, kus rakendatakse eripedagoogilise sekkumise põhimõtteid, milliseid järgitakse ka koosõppes tavaklassiga. Õpilast toetatakse tugispetsialistide poolt, vajadusel toetatakse õpilast klassis tugispetsialistide soovituste kohaselt individuaalselt õpetaja või abiõpetaja poolt. Kui koolis on piisav hulk ühes vanuses ja sarnasel arengutasemel olevaid õpilasi, kes vajavad spetsiifilist õppekorraldust, nt lihtsustatud õppe rakendamise puhul, siis on võimalik õpet läbi viia ka eriklassis eripedagoogi juhendamisel ja eriklassile koostatud õppekava alusel.

Erituge rakendatakse õpilasele, kes tulenevalt raskest puudest/liitpuudest või raskest ja püsivast psüühikahäirest vajavad väga spetsiifilist õppekorraldust ning ressursimahukaid tugiteenuseid ehk puudespetsiifilist õppekorraldust, õppekeskkonda, õppemetoodikat, õppevahendeid ja õppes osalemiseks järjepidevat ning süsteemset tugispetsialistide teenust lõimitud sotsiaal- ja/või tervishoiuteenustega. Kaasatuna tavaklassi vajavad nad osaajalist eraldi õpet individuaalselt või rühmas või pidevat individuaalset toetamist klassis. Õpet võib läbi viia ka eriklassi tingimustes. 

  • Mis saab Rajaleidja keskustest?

Rajaleidja keskused jätkavad senist nõustamisööd vähemalt aastani 2021. Rajaleidjad teevad koostööd nii kooli kui ka vajadusel kohaliku omavalitsuse tasandi spetsialistidega ja nõustavad neid õppetöö korraldamisel ja tugimeetmete rakendamisel. Varasemast enam tehakse koostööd tervishoiu ja sotsiaalvaldkonna spetsialistidega ning hinnatakse toe vajadust terviklikult. Samuti kaasatakse kohaliku omavalitsuse juhtumikorraldajaid. Pikemas perspektiivis, kui kohalikel omavalitsustel on moodustunud kvalifitseeritud spetsialistidest koosnevad vastavad meeskonnad, hakkab lastele toe vajaduse hindamine toimuma suuresti omavalitsuse tasandil.

 

 

Riik suurendab erivajaduste laste õppe rahastamist
 

  • Kui suur on ühe õpilase kohta riigieelarvest lisanduv tegevuskulu toetus?

Riigieelarvest antav arvestuslik toetus õpilase kohta lähtub toe vajaduse mahust. Kohalike omavalitsuste keskmine tegevuskulu määr korrutatakse põhikoolides tõhustatud tuge vajava lapse puhul koefitsiendiga 1,0 ja eritoe puhul koefitsiendiga 4,0.  Üldkeskhariduses korrutatakse tegevuskulu määr tõhustatud toe puhul koefitsiendiga 1,7 ja eritoe puhul koefitsiendiga 4,0. Näiteks eritoe puhul on tegevuskulu toetuse arvestus, võttes aluseks 2017 a. tegevuskulu piirmäära, järgmine: tegevuskulu toetus: 88 eurot (keskmine tegevuskulu piirmäär kuus) *12 kuud *4,0 koefitsient= 4 224 eurot õpilase kohta aastas.

  • Kuidas antakse raha tuge vajavate laste jaoks  raha andmine KOVidele? Mida tehakse, kui raha ei kasutata sihtotstarbeliselt?

Tõhustatud ja eritoe õpilastele antakse raha valitsuse määruse alusel. See hõlmab kõrgemas määras õpetajate palgatoetust kui ka tegevuskulu toetust. Tegevuskulu toetus aitab katta tuge vajava õpilase õppetöö läbiviimisega seotud kulu, sh tugiteenuseid, kohandatud õppematerjale, -vahendid, -keskkonda. Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus näeb ette, et haridustoetust saab kasutada vaid selleks ettenähtud sihtotstarbeks. Haridus- ja Teadusministeerium saab teha järelevalvet selle üle, kas tuge vajavatele lastele on ka tuge pakutud.

  • Millised on HEV taristu parendamise meetmed? Kes, millal, milleks ja kuidas neid saab? Kui palju raha saab?

Meetme „Hariduslike erivajadustega õpilastele suunatud põhikoolide võrgu korrastamine perioodil 2014–2020“ toetuse eelarve on 16 miljonit eurot. Toetuse andmise eesmärk on tagada igas maakonnas hariduslike erivajadustega õpilastele suunatud õppe kättesaadavus nüüdisaegses õppekeskkonnas. Toetust antakse investeeringuteks raskemate hariduslike erivajadustega õpilaste koolide õppe- ja õpilaskodu hoonetesse, et korrastada koolivõrku. Algselt oli meede kavandatud riigi hallatavate erikoolide võrgu lõplikuks väljaarendamiseks, kuid kavandatavate muudatustega seoses täpsustakse ka koostöös omavalitsusliitudega meetme sõnastust.

Teiseks on ette valmistamisel meede taristu arendamiseks kaasava hariduse edendamisel. Meetmes toetuse rahaline maht on 9,5 miljonit eurot. Sellega toetatakse investeeringuid taristusse ja sisustusse, mis parandavad tuge vajavate laste õppimisvõimalusi tavakoolis.  Toetust saavad taotleda kõik koolipidajad. Meetme täpsemad tingimused räägitakse läbi omavalitsusliitudega. 
Mõlemad meetmed avanevad 2018. aastal.

  • Nii munitsipaalkoolide kui ka eraüldhariduskoolide pidajatele nähakse lisaks haridustoetusele ette vahendid kooli tegevuskuludeks, näiteks kohandatud õppevahendid ja keskkond. Kas need tulevad riigi poolt?

Riigieelarvest antakse kohalikele omavalitsustele ja erakoolide pidajatele hariduslike erivajadusega õpilaste õppe paremaks korraldamiseks lisavahendeid ca 22 miljonit eurot aastas.

 

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse (PGS) muudatused ja riigi järelevalve

 

PGS kohaselt teeb HTM järelevalvet koolide ja nende pidajate tegevuse õiguspärasuse üle, et tagada põhi- ja üldkeskhariduse kättesaadavus ja neile võrdsetel alustel juurdepääsetavus, õppe ja kasvatuse korraldamine ning selle kvaliteet ja tulemuslikkus.

Kuna EHISesse kantakse nii koolivälise nõustamismeeskonna soovitused kui koolis tegelikult rakendatavad meetmed, on võimalik teha esimene kontroll EHISe andmete põhjal. Esmase kontrolli saab EHISe kaudu nö automatiseerida – meie ekspertidele tuleb automaatteavitus nõustamismeeskonna tehtud soovitustest ja koolidele läheb automaatteade, millega neid kohustatakse andma meile kuu aja jooksul ülevaade sammudest, mida on kavas ette võtta ja peale seda aruanne, tegelikkuses tehtud tegevustest. Neil juhtudel, kus EHISe põhjal leitakse, et meetmed ei ole vastavuses soovitustega, selgitatakse täpsemalt asjaolusid, nõustatakse kooli ja vajadusel algatatakse järelevalve, mille tulemusel on võimalik teha koolile ja pidajale täitmiseks kohustuslik ettekirjutus soovituste järgimiseks ja rakendada sanktsioone, kui ettekirjutusi ei täideta.

Riiklik järelevalve korraldus on koondunud maavalitsuste tegevuse lõpetamise järel Haridus- ja Teadusministeeriumi. Ministeeriumi välishindamisosakonnas on piirkondadest lähtuv töökorraldus, mille puhul iga maakonna jaoks on ekspert, kes lahendab maakonna koolidega seotud kaebusi, nõustab koole ja pidajaid, osaleb järelevalve läbiviimisel ja on kontaktisikuks piirkondlikele võrgustikele (koolijuhtide ühendused, omavalitsusliidud, Rajaleidja keskused jne). Sellise tööjaotuse tõttu on ministeerium piirkondlike ekspertide kaudu hästi kursis koolide tegevuse ja ka probleemidega. Eksperdid seiravad regulaarselt EHISe andmeid ja vahetavad infot kooliväliste nõustamismeeskondadega.


Tegevuskulu toetus on sihtotstarbeline, jaotatakse esialgu toetusfondi kaudu ja seda saab kasutada PGS eelnõu järgi  vaid tõhustatud ja erituge vajavate  laste  tarvis. Vajadusel saame koostöös RMiga vahendite kasutamist analüüsimisel.

Lisaks on Riigikantselei ja Rahandusministeeriumi algatusel on 2018 aastaks välja töötamisel koostöös Tartu Ülikooli,  Geomedia ja erinevate ministeeriumidega KOV teenuste hindamise metoodika. Põhihariduses ühe võimaliku hindamise kriteeriumina saame tuge vajavate õpilaste õppekorralduse teemat seada ühe mõõdikuna vaatluse alla.

Haridusjärelevalves on aastaid kasutusel olnud ka temaatilise järelevalve vorm. 2017. aastast, mil järelevalve koondus Haridus- ja Teadusministeeriumisse, määratakse järelevalve prioriteedid sisemise töökorraldusega. Kindlasti on kavas hariduslike õpilaste õppekorraldus seada üheks prioriteediks ja plaanida järgmised tegevused:

  •  EHISe abil kontrollitakse regulaarset kooliväliste nõustamismeeskondade soovituste rakendamist koolides. Täpne seireplaan pannakse paika koostöös kooliväliste nõustamismeeskondadega, et see toimuks võimalikult efektiivselt.
  • Seatakse sisse tõhus infovahetus kooliväliste nõustamismeeskondadega, et tagada adekvaatne ja kiire reageerimine probleemsetele olukordadele.
  • Erilise tähelepanu alla võetakse KOVide nõustamine HEV õpilaste õppekorralduse teemadel, seda nii keskselt korraldatud infopäevade, probleemsetele juhtumitele reageerimise kui individuaalse probleemide ennetamisele suunatud nõustamise kaudu. See, et järelevalvele ja karistamisele eelneb nõustamine on Põhjamaades levinud praktika ja selle efektiivsus on kinnitamist leidnud ka meie enda haridusjärelevalve praktikas. Valdavalt ei ole probleem mitte KOVide ja koolide tahtmatuses reegleid järgida, vaid oskamatuses või suutmatuses. Neil juhtudel on nõustav ja toetav lähenemine kindlasti tulemuslikum.
  • Kuna kõigil juhtudel nõustamine siiski soovitud tulemuseni ei vii, määratakse vähemalt järgmise kolme õppeaasta järelevalve üheks prioriteediks HEV õpilaste õppekorralduse õiguspärasus. Koolide valimi iga-aastase suuruse (kui paljudes koolidest järelevalvet tehakse) ja konkreetse koolide valimisel tehakse koostööd kooliväliste nõustamismeeskondadega Vajadusel kaasatakse eksperte väljastpoolt ja sõltuvalt lisanduvast töökoormusest on välishindamisosakonnas võimalik täiendavalt tööle võtta ka konkreetne ekspert, kelle põhiliseks tööülesandeks on korraldada seiret ja järelevalvet nõustamismeeskondade antud soovituste järgimise üle koolides.
  • Järelevalve käigus tehtud ettekirjutuste täitmata jätmisel on võimalik määrata KOVidele sunniraha, mille maksimaalseks ühekordseks suuruseks on praegu 640 eurot. Sunniraha maksimaalset suurust saab eelnõuga HEV õpilaste õppekorraldusega seotud ettekirjutuste osas tõsta seoses sellega, et ettekirjutuste kohene täitmine on õpilaste arengu toetamise seisukohalt määrava tähtsusega. Ettepanek oleks tõsta nimetatud juhtudel ettekirjutuste täitmise tagamiseks sunniraha ülemmäära kümnekordseks, ehk 6 400.
  • Viimase lahendusena on võimalik tunnistada kehtetuks ka koolitusluba. PGS § 64 lõike 1 punkti 1 kohaselt on ühe alusena koolitusloa kehtetuks tunnistamiseks ette nähtud: kui järelevalve käigus ilmneb, et õpilaste arengu toetamiseks õigusaktides ettenähtud meetmete rakendamine ei ole kooskõlas õigusaktide nõuetega.
  • KOV saldoandmike põhjal on võimalik analüüsida, kui palju KOVidel olnud kulu tugiteenustele ja tugispetsialistidele ning õpetajate palgaks.

 

 

Kontakt

info@hm.ee

 

Viimati uuendatud: 11. detsember 2017