Juhised lapsevanemale
Kool ja õpetaja aitavad last koolipäeval. Oluline on, et seda toetust jätkuks ka kodus. Lapse turvatunde taastamiseks ja tõhusamaks kriisi ning kaotusega toimetulekuks on tähtis kodu ja kooli koostöö.
Alljärgnevalt on toodud olulisemad käitumisjuhised, mida kool ja õpetaja võivad vanematele jagada.
Hirmutav/traumaatiline kogemus on reaalse või kujutletava ohu (ähvarduse) kogemine, millega kaasneb ülitugev hirm ja äärmine abitusetunne/õnnetusjuhtumis osalemine ja selle pealtnägemine, vägivald – nii füüsiline kui emotsionaalne, lähedase inimese või lemmiklooma surm, tulekahju, uppumisoht, hülgamine jms. Samuti võivad ülitugevat mõju avaldada kehalised vigastused sh. kukkumised, tõsine haigus, meditsiinilised protseduurid, haiglaravi jne.
Eelkooliealiste laste reageerimisviisidest
Väikelapsed võivad reageerida väga ägedalt ja ei pruugi reageerida peaaegu üldse! Ka väliselt ei pruugi midagi märgata, mis ei tähenda, et sündmus poleks mõjunud. Pange tähele muutusi lapse käitumises ja seisundis, eriti vahetult peale juhtunut. Traumaatilise sündmuse järgselt võib lapsel tekkida:
- soov juhtunust pidevalt rääkida, küsida küsimusi;
- korduvad juhtunuga seotud mängud;
- regressiivne käitumine (muutumine “titalikumaks”, tagasiminek kõne arengus, pöidla imemine, püksi pissimine, öine voodisse pissimine jm);
- kõrgenenud lahutamiskartus, üksiolekuhirm, klammerduv käitumine;
- hirmutavad unenäod, raskused uinumisel, rahutu uni (nt. rabelemine unes);
- ebamäärased hirmud, hirm tundmatu ees, hirm elumuutuste ees;
- hirm juhtunuga seotud asjade, nähtuste suhtes (näit. bussisõiduhirm peale avariid), juhtunuga seotud asjade, kohtade, juttude jm vältimine;
- endassesulgumine, apaatsus, huvi kaotus;
- ülim kartlikkus, häbelikkus;
- ülierutuvus, püsimatus, rahutus;
- ärrituvus, jonnimine, vihapursked;
- muutused söömisharjumustes;
- erinevad valud (kõhu-, peavalu või ebamäärase lokalisatsiooniga valu).
Reaktsioonide olemus ja kulg sõltuvad arengutasemest, vanusest, varasematest üleelamistest ja üldise turvalisuse astmest.
Soovitused
1. Püüdke last eemale hoida ja kaitsta infoallikate eest, mis traumat meenutavad.
Uudiseid raadiost ja TV-st on soovitav jälgida koos lapsega ning kuuldu-nähtu üle hiljem arutledes ja vajadusel juhtunut selgitades. Vältida laste juuresolekul täiskasvanutevahelist arutelu. Leida aega lastega juhtunust rääkida ja oma tundeid kirjeldada. Tähtis on arvestada ealisi iseärasusi laste kriisireaktsioonides ning vastavalt sellele ka sündmust käsitleda.
2. Säilitage pere rutiinid, eriti seoses söömise, puhkuse ja vaba aja harrastuste osas.
Veenduge, et teie laps sööb korralikult ja puhkab piisavalt. Oluline on talle olla koos sõpradega, kes on toetavad ja talle tähtsad.
3. Kui võimalik, siis vältige pereliikmete lahusolekuid.
4. Tehke koos midagi meeldivat: lugege raamatut, kuulake muusikat, jalutage jne.
Sageli aitab lapsi päevikusse oma mõtetest ja tunnetest kirjutamine. Julgustage neid seda tegema.
5. Olge tähelepanelik lapse agressiivse või ennastkahjustava käitumise suhtes.
Pange sellele kiiresti ja selgelt piir. Kui selline käitumine on süvenev, siis pöörduge abi saamiseks spetsialisti poole.
6. Olge kannatlik nii oma lapse kui iseenda suhtes.
Andke oma perele aega juhtunuga toimetulekuks. Leidke viisid, kuidas oma lapsele kinnitada, et te temast hoolite, teda armastate.
7. Pea meeles: Laps tõlgendab olukordi vastavalt vanemate reaktsioonidele!
Juhtunust rääkimine
1. Kuula ja aktsepteeri lapse tundeid.
2. Anna ausaid, lihtsaid ja lühikesi vastuseid nende küsimustele.
3. Tee kindlaks, et laps saab aru sinu vastusest ja selle mõttest.
4. Kasuta sõnu või fraase, mis ei aja last segadusse või ei pane last tundma, et maailm on veel rohkem hirmutav.
5. Loo võimalusi, kus lapsed saaksid üksteisega rääkida sellest, mis juhtus ning sellega seotud tunnetest.
6. Juhul, kui sa tunned, et oled liiga häiritud ja ei taha sündmusest rääkida, võid võtta „aja maha“ ja paluda usaldusväärsel perekonnasõbral lapsele sündmusest rääkida.
7. Kui lapsed küsivad mingit küsimust ikka uuesti ja uuesti, siis on see sellepärast, et nad püüavad juhtunust aru saada. Nad püüavad aru saada sellest segadusest ja kaosest, mis järsku nende maailma valitseb. Nooremad lapsed ei saa aru, et surm on lõplik. Oma küsimusega nad ootavad, et kõik on varsti jälle normaalne, nii nagu enne.
8. Kui laps tunneb süütunnet, siis lase tal seletada, mida ta teab juhtunu kohta. Kuula tähelepanelikult, kas ta tunneb ka vastutust mõnele osale kirjeldusest. Seleta situatsiooni fakte ning rõhuta, et mitte keegi, ilmaski mitte laps ei oleks saanud sündmust ette näha.
9. Isegi kui sa ise tunned, et maailm pole ohutu koht, tuleb lapsele kinnitada: "sündmus on läbi. Nüüd teeme kõik, mis võimalik, et oleks taas ohutu ja me saame üksteisele toeks olles juhtunuga hakkama“.
10. Tuleb tähele panna, kui lastel on küsimusi ja nad tahavad rääkida.
11. Ole eriti armastav ja toetav; lapsed vajavad sind sellisel ajal.
Soovitused ärakuulamiseks
1. Luba lapsel rääkida, kui ta seda soovib.
2. Võta lapse juttu tõsiselt. Ole valmis kuulama ka kõige hullemat.
3. Õpi taluma vaikust ja pisaraid.
4. Pööra tähelepanu sellele, mida laps ütleb. Ära mõtle võimalikele vastustele enne, kui ta on lõpetanud oma jutu.
5. Lapsel on vaja rohkem aega.
6. Lapsel on vaja abi enda väljendamiseks, nad vajavad sõnu. Aita teda.
7. Lapsel on vaja eakohaseid selgitusi.
8. Laps soovib ikka ja jälle küsimusi esitada. Ole kannatlik ja valmis vastama.
Koostas:
Maire Riis
MTÜ Laste ja Noorte Kriisiprogramm
www.lastekriis.ee
