Euroopa Liidu haridus- ja keelepoliitika
Euroopa Liidu haridus- ja keelepoliitika ei ole direktiivne. Liikmesriigid on autonoomsed ja iseseisvad oma haridus- ja keelekorralduses. Kuid arvestades inimeste üha kasvavat mobiilsust, on jõutud mitmetes valdkondades arusaamisele ühiste eesmärkide vajaduses.Eesmärgid ja üldisel tasandil lahendusteed räägitakse läbi kõigi osapoolte vahel. Kõikide liikmesriikide esindajad osalevad hariduskomisjonis ja keelepoliitika töörühmades. Koostöö tulemused sõnastatakse soovitusteks. Nende väljatöötamisel lähtutakse eeldustest, et mitmekeelsus on oluline Euroopat iseloomustav joon, kus kõik keeled on võrdselt väärtuslikud ja keeled on kultuurilise pärandi tähtis koostisosa.
2000. aastal leppisid liikmesriigid Lissabonis kokku Euroopa Liidu strateegilises eesmärgis: muuta Euroopa Liit 2010. aastaks teadmistepõhise majandusega ühenduseks, mis on võimeline tagama jätkusuutliku majanduskasvu koos enamate töökohtadega ja suurema sotsiaalse sidususega.
Euroopa Liidu riikide juhid rõhutavad hariduse ja koolituse, sealhulgas keeleõppe keskset rolli püstitatud eesmärgi saavutamisel. Euroopa integratsiooni eeldus on omavahelise kommunikatsiooni edendamine, mille alusel kujuneb üksteisemõistmine. Selle saavutamiseks on oluline kodanike erinevate keelte oskus, mis võimaldab olla mobiilne, aktiivne, mõista teisi, tulla toime mitmekeelses ja –kultuurilises ühenduses ja maailmas. Keelte oskus on üks baasoskustest, mis on vajalik nii ühiskonna kui indiviidi arengu seisukohast. Indiviidi tasandil on olulisteks märksõnadeks mobiilsus ja mõistmine, ühiskonna tasandil aga mitmekesisuse säilimine.
Haridus- ja keelepoliitika strateegilistes dokumentides – „Mitmekeelsuse strateegia”, „Elukestva õppe võtmekompetentsused” – on üheks strateegiliseks eesmärgiks püstitatud emakeeleoskus pluss vähemalt kahe võõrkeele oskus. Nende eesmärkide saavutamiseks on algatatud mitmeid tegevusi ja välja töötatud soovitused riikidele igati soodustada keelte omandamist toetavaid tegevusi.
Olulisimate eesmärgi saavutamist toetavate vahenditena, mis riikide tasandil või konkreetsetes tegevuskavades täpsustatakse, tuuakse välja:
• rahvuslike strateegiate välja töötamine;
• keeleõpetuse kvaliteedi paranemine;
• varajane keeleõpe;
• integreeritud keele- ja aineõpe;
• keeleõpe kõrghariduse tasemel;
• mitmekeelsuse ja kultuuridevahelisuse alased uuringud;
• Euroopa keeleindikaatori väljatöötamine.
Rahvuslikud strateegiad peaksid sisaldama konkreetseid keelte õppimise ja omandamisega seotud eesmärke ja meetmeid haridustasemeti, sealhulgas ka täiskasvanutele suunatud meetmeid. On oluline, et tähelepanu pöörataks võrdselt emakeele, võõrkeelte ja vähemuskeelte õppe võimalustele. Konkreetsete tegevuste tulemusena nähakse mitte ainult erinevate keelte oskajate arvu kasvu ja keeleoskuse paranemist, vaid ka teadlikkuse tõusu mitmekeelsuse ja –kultuurilisuse olemasolust ja kasust.
Keeleõppe ja õpetamisega seotud eesmärgid ja tegevused Eestis on käsitletud olemasolevates „Eesti keele strateegias 2004-2010”, riiklikus programmis „Integratsioon Eesti ühiskonnas 2000-2007”, „Elukestva Õppe strateegias 2004-2008” ning väljatöötatavas „Võõrkeelte strateegias”.
Keeleõpetuse kvaliteedi paranemine tugineb ootusele, et uuendatakse õpetajakoolituse õppekavasid ja õpetuse kvaliteedi üle teostatakse pidevalt järelevalvet. Nii õpetajakutse väärtustamise kui ka õpetuse tõhususe parandamisel peetakse oluliseks õpetajate koostööd nii vahetult kui ka võrgustike kaudu, mis võimaldab jagada parimaid kogemusi ja kasutada elektroonselt levitatavaid õppematerjale. Eestis käsitletakse võõrkeeleõpetajate ettevalmistust ja teostatakse uuendusi õppekavades tervikliku õpetajakoolituse raames. Hiljuti valmis õpetaja kutsestandard, muutmisel on õpetajakoolituse raamõppekava ja pedagoogide kvalifikatsiooninõuded. Uuendustegevuses võetakse arvesse muuhulgas ka mitmekeelse ja –kultuurilise ühiskonna nõudmisi. Aasta aastalt on suurenenud võõrkeeleõpetajate, eriti inglise keele õpetajate koostöö teiste riikide kolleegidega, mille raames saadakse osa parimatest kogemustest ja tulemustest ning jagatakse õppematerjale.
Euroopa Liidu keelelise mitmekesisuse strateegias väärtustatakse kõrgelt varajast keeleõpet. Selleks aga, et võimalikult tõhusalt ära kasutada väikeste laste mänguliselt keele omandamise võimet ja luua positiivne hoiak võõrkeelte õppimise suhtes ning et lapsed omandaksid järgnevate keelte õppimiseks vajalikud õpioskused, on äärmiselt tähtis, et õpetajad omaksid vastavat ettevalmistust, et õpigrupid oleksid väikesed, et oleks võimalik kasutada eakohaseid ja lastele huvipakkuvaid õppematerjale ja et keeleõpe oleks muude tegevuste kõrval väärtustatud.
Eestis algab kohustuslik võõrkeeleõpe 3. klassis. Reaalselt alustatakse aga üha sagedamini võõrkeelte, valdavalt inglise keele, õpetamist juba lasteaedades vanemate soovil ja ringitööna alates 1. klassist. Probleemiks on, et meil ei ole spetsiaalselt ette valmistatud õpetajaid ning praegu puudub ülevaade õppe kvaliteedist, missuguseid õppemeetodeid ja –vahendeid kasutatakse. Ka ei ole koolieelses eas algav keeleõpe kättesaadav kõigile, kuna puuduvad vajalikud pedagoogid ja/või majanduslikud võimalused.
Ühe võimalusena õpitavate võõrkeelte arvu suurendamiseks ja vajalikul tasemel keeleoskuse omandamiseks nähakse integreeritud keele- ja aineõpetust. See tähendab, et mingeid aineid õpetatakse võõrkeeltes. Arvestades kohustuslike tundide arvu, ei ole üldjuhul võimalik suurendada võõrkeele tundide arvu. Integreeritud keele- ja aineõpe võimaldab õppida ja omandada praktilisi vilumusi keeletundide arvu suurendamata ning kohustab keelt praktiliselt kasutama. Integreeritud keele- ja aineõpetust soovitatakse rakendada erinevatel haridustasemetel, ka kutse- ja kõrghariduses. Sellise meetodi kasutamisel on samuti äärmiselt oluline õpetajate vastav ettevalmistus, läbimõeldud ainete valik ning järelevalve nii ainealaste kui ka keeleliste eesmärkide saavutamise üle. Õppevara seisukohast on soovitatav teha koostööd teiste riikidega. Eestis on võõrkeeltes aineid õpetatud juba suhteliselt pikka aega; võõrkeelte süvaõppega koolides on ainete valikul lähtutud põhimõttest, et võõrkeelt kasutatakse eelkõige õpitavate keelte maade kultuuri-, ajaloo- ja geograafiaalaste täiendavate teadmiste omandamiseks. See traditsioon jätkub ka tänapäeval. Vene õppekeelega koolides on edukalt rakendatud eestikeelset aineõpetust. Kuid ka selles valdkonnas puudub Eestis tänaseks ülevaade õppe kvaliteedist, selle tõhususest ja mõjust keeleoskusele. Ka ei ole õpetajaid selleks spetsiaalselt ette valmistatud, välja arvatud eestikeelseks aineõpetuseks vene õppekeelega koolides.
Kõrghariduse tasandil on nii üliõpilaste kui õppejõudude mobiilsus väga oluline märksõna. See eeldab erinevates keeltes kursuste loomist. Üldtunnustatud teaduskeeleks on inglise keel, mis võib tähendada, et suureneb ingliskeelsete kursuste arv, millel on ettenägematud tagajärjed rahvus- ja regionaalkeeltele. Rahvuskeelse kõrghariduse olemasolu on aga üks keele elujõulisuse näitajaid. Seega on kõrghariduse rahvusvahelistumise protsessi raames vaja uurida ingliskeelse õppe suurenemise mõju rahvuskeelte elujõulisusele ning samal ajal teha jõupingutusi, et motiveerida üliõpilasi osalema ka rahvuskeelsetel kursustel ja tagada keeleõppevõimalused. Eesti keele strateegias on ette nähtud tegevused, mis toetavad kaasaegsel tasemel eestikeelse kõrghariduse säilimist, sealhulgas õppevahendite koostamist.
Lisaks siseriiklikele tegevustele on kavandatud ja rakendatud tegevusi, mida koordineeritakse Euroopa Liidu või Euroopa Nõukogu tasandil. Koostöös liikmesriikide ekspertidega töötatakse aastatel 2006-2008 välja keeleindikaator – mõõtmisvahend põhikooli lõpuklasside õpilaste keelteoskuse mõõtmiseks. Ehkki esimesel etapil on kavas mõõta keeleoskuse taset enamlevinud võõrkeelte osas, on hiljem võimalik seda kohandada kõigi liikmesriikide riigikeelte oskuse mõõtmiseks. Ühiselt soovitakse algatada ja edendada diskussiooni õpetajakoolituse kaudu õppe kvaliteedi tõstmiseks, näiteks koostöös välja töötatud kvaliteediindikaatorite kaudu. Erinevate projektide kaudu, mis on suunatud ühest küljest spetsialistide koostöö edendamisele, teisest küljest valdkondlike eesmärkide saavutamisele, tutvutakse üksteise kogemustega. Euroopa Liidu projektide kaudu toetatakse uurimistegevust, näiteks teadus- ja arendustegevuse 7. raamprogrammi raames keeletehnoloogia, tõlkega seotud jt tegevusi.
Eestis on keeleõpe vähemalt deklaratiivsel tasandil olnud kogu aeg väärtustatud. Ometi ei anna see meile võimalust loorberitele puhkama jääda, sest viimase aja tendentsidest ilmneb selgelt orienteeritus inglise keele omandamisele, mis on vastuolus mitmekesisuse põhimõttega. Ka õpetajakoolituse valdkonnas on probleeme, mille lahendamisega tuleb tegeleda.
Erinevate programmide ja strateegiate raames kavandatud tegevuste kaudu peaks ühiskonnas kujunema hoiakud, mis on kooskõlas tänapäeva maailma nõudmistega. Mitmekeelsust nii indiviidi kui ka ühiskonna tasandil tuleks vaadelda ja käsitleda rikkusena, mitte probleemina. Iga uue keele õppimine on kui avastamata saare leidmine, kuid keele omandamiseks vajalikud õpioskused peaks omandama juba esimese keele õppimisel ja hiljem neid täiustama. Eesti, nagu paljude teiste riikide jaoks, on oluline valjuhäälselt teadvustada, et peale inglise keele on ka teiste keelte oskamine väga suur väärtus, sest tahame ju, et eesti keeltki õpitaks. Eesti on oma elanikkonna poolest mitmekeelne ja –kultuuriline. Üheks paljudest väljakutsetest meie jaoks on õppida ka meie kõrval elavate inimeste emakeelt ja näha selles riigi tasandil vajalikku ressurssi.
Maie Soll
Haridus- ja Teadusministeeriumi keeleosakonna nõunik
Sügis 2006